Rongil

Kas käes on hetk, kust sujuvalt, kuid liiga kiirelt liikuvalt rongilt tuleks maha hüpata? Tõenäoliselt ei tule teist võimalust sinna peale tagasi saada. Ükskord lasin juba oma karjäärivõimalused käest, kas teen seda jälle. Ma tean, kardan edu. Või siis hoopis kardan vastutust. Midagi, mis peaks innustama, tekitab minus hoopis ebamugavustunnet. Ok. Proovin seekord jääda raudteele ja ootan kuni ma lihtsalt kõrvale pudenen, ai ... see saab ka valus olema, kui saan teadlikuks oma saamatusest. Seetõttu kaotamine omal vabal tahtel tundub siiski enesehinnangut vähem hävitavat. Samas viimastel päevadel toimuvad vist maailmameistrivõistlused mu solvamises. Hetkel võidukandidaate nii palju, et veerandfinaal tarvis välja kuulutada. Ja eks ka mustad hobused kindlalt talli ukse juures ootel. Finaal ei paista kätte.

Toe kõrvalt kadumine saab iga päevaga järjest selgemaks. Tunnen suurt puudust toest ja õrritusest, mida pakkus kolleeg, kes võitleb mitmendat kuud oma elu eest. Kadunud on ka pilamõnu, mida kasutasin oma vanatädi peal, sest teda enam pole. Lood kõrvenõgesesupist tunduvad nüüd pigem tagasikutsuvalt kui peene irooniana. Hommikul viiest pudenenud raamat oleks ka mulle närvidele käinud ja kogu maja üles äratanud, et segadust koristada, oleks ka minu tegevusplaanis. Monklus võib olla süvenev. Ja küsimus, et kas Ameerikas krokodille nägin võiks olla ju omal kohal, kui inimene arvas, et Miamais käisin. Mis seal naljakat on? Enam ei olegi.

Vahepeal oli lõõgastav üritus, mis tuletas meelde vananemist. Igati tibens tobens. Arvestades, et istusin kiluvõilevad omale tagumikku kinni ja sisustasin 8 tundi inimeste elust. Täis tööpäev ikkagi. Aga eduelamusi ja naudingut pakkuv.

Täna siis panin jälle oma teadmised mälumängus proovile ja nautisin olukorda. Aastatega tekivad kogemused ja oskused. Samas ka mälu kehveneb. Miks ma ei mäletanud, et aastamuusik oli Siim ...? Isegi vaatasin ta pillimängu Terevisioonis. Tegelikult teadsin, et eesnimi on Siim ja perekonnanimi sama, mis ühel teisel kuulsal mehel. Aga millisel? Ilmselt Ilvesel. Ei, seda ma ei vastanud. Ühes teises küsimuses küll, aga siis osutus see ka õigeks vastuseks. Kas te teadsite, et ta on Debora Vaarandi luulet tõlkinud? Ma küll mitte, aga Bingo, tintintinnnn.

Homme panen oma tegevusplaani paika ja hakkan edasi arenema. Otsustan veel rongil olla ja loota ...