Selleks, et mälumängus olla tippvormis, tuleb aeg-ajalt erinevaid raamatuid lugeda. Vähemalt selline on mu arvamus. Studeerisin Lauri Vahtre "Elu-olu viimasel vene ajal" ja avastasin, et peale faktiteadmiste andis see raamat ka nostalgilise emotsioonilaksu. Ma olen juba nii vana, et mälestus autolahvka ootamisest tekitab mingi mälusseiga, kus Mehukatti pudeli nägemine toob siirupi maitse suhu, kus pilt keppjalgadega televiisorist annaks nagu märku, et midagi pole muutunud. Mitte, et ma tahaks NSVLi, aga ma tahan seda turvatunnet, mis oli pere kesekl koos nende asjadega. Isegi vangilaagris võib olla noorus ilus aeg. Aga muidugi ei pruugi.
Mis siis veel tulid tuttavad ette: valuutapoed (ema ostis sealt mulle jope), pingviinijäätis (ostsin Tartus Emajõe äärest enne Piirisaarele minekut), puukingad (millest ühe tiiki viskasin, kui King Kongi filmi lõpuni vaatamata emaga kinost lahkusime) ja tegelikult nüüd tuli juba terve slaidshou silme ette. Eriti vahva oli see, et mu sõpradel olid samasugused mänguasjad nagu mul, ainult ühe tüdruku ema oli leulupoemüüja ja tal oli veidi suurem valik erinevaid mänguriistapuid. Ta ema vist oli isegi Tšehhoslovakkias tiiru ära teinud. Olid ajad, olid majad, ainult autosid oli vähem.
"Kaua aega oli odava ja igavesti saadaoleva toidupoolise võrdkujuks kilu, kuni seegi 80ndail defitsiitseks delikatessiks muutus."
Tõepoolest, tänan Sind kapitalismus.
No comments:
Post a Comment