Elus esimest korda käisin vaatamas sama teatri etendust, samade näitljatega teistkordselt. Ja ongi nii, et mälu on vahepeal trikke teinud. Mõni asi väga tugevalt mällu sööbinud, aga teine unustusse vajunud. Etenduseks oli Draamateatris "Eesti matus". Enne teatrisse saabumist meenutasin seiku. Ilmekalt tuli meelde Kersti Kreismanni inisev hääl ja Jan Uuspõllu lugu plahvatusohtlikust keldrist. Imelik oli see, et Lembit Ulfsakut ma üldse ei mäletanud. Siberilood olid ka saanud uue varjundi. Aga eks ma vahepeal olen liiga palju mälestuste raamatuid lugenud ja matus on minu jaoks omandanud teise tähenduse. Nii uue, et ma komöödia ajal südamest pillisin ja naersin ainult korra (ülejäänud korrad muhelesin) ehk siis kui Jan oma lapsepõlve maatöödest rääkis. Issver, mis elu inimesega teeb. Oli paar päris head kildu: "Jutt jookseb nii et võiks ämbri alla panna." Lembitu üleskasvataja oli nii eestiaegne mees, et vene ajal ei ostnud rongiga kunagi kuupiletit, sest kes teab, millal vene aeg otsa saab ja siis ju pilet enam ei kehti.
Inimtüübid panid mõtlema, et kui minule jätta alles mu silmapaistvaim ja tugevaim omadus ja teisi vähendada, siis kes ma neist oleksin? Tahaksin loomulikult olla Jan, kes ei tahaks. Mõnes mõttes need lapsepõlve rohimised maal vanaema juures ka natuke annavad põhjust hingesugulust tunda. Aga teisest küljest?
Ei kahetse, et ühte etendust "kordamas" käisin. Arvan, et kümme aastat on minust teinud teise inimese. Seda siis tähendabki autori surm. Tegelikult vaatasin kahte erinevat etendust.
Täna algas talv. Panin siis talvejope selga ja inglipastlad jalga.
No comments:
Post a Comment