Mõtlesin, et oleks aeg pöörduda ilukirjanduse juurde. Läksin ja lappasin raamatukogus tagasi toodud raamatute laual. Leidsin sealt moodsa aja sarjast Jose Eduardo Agualusa "Minevike müüja". Võtsin selle, kuna hea õhuke ja töö kõrvalt võimalik lugeda. See juba oli täiesti vale eeldus. Raamat ei ole sujuv jutustus, vaid teemad hüppavad ja tegelased hüppavad (siiski mitte sportlikus mõttes). Alguses ei saanud üldse aru, mis toimub. Liiga ilutsev, liiga keeruline. Mõistsin küll, et kirjanik ei taha Angola poliitikast ja probleemisedt kirjutada realismi võttes, aga seetõttu tundus mulle ka, et mõni loo ots polnud lõpuni kirjutatud.
Hirmsasti meeldis, et peategelaseks oli geko. ... Felix Ventura müüs minevikke. ... Ja siis inimesed kes said mineviku, aga nende päris minevik ajas neid ikka taga. ... Ja taustaks kogu Angola lugu. Võimuvõitlus, presidendid, mustad ja valged. Kokkuvõttes seebiooper - laps, kes oli jäänud vanemateta, keda piinati. Isa, kes otsib oma tütart ja mineviku müüja, kelle juures saavad kokku, maksavd kätte. ... Geko sureb.
"Kord viidi mind ühele peole. Mingi vanake sai saja-aastaseks. Ma tahtsin teada, kuidas ta end tunneb. Vaene mees vaatas mlle arulagedalt otsa ja ütles: "Ma nüüd ei teagi, kõik käis nii kähku." Ta pidas silmas oma sadat eluaastat ..."
"Minevik on reeglina püsikindel, alati kohal, ilus või inetu, ja ei kao mitte kunagi kuhugi."
"Julgus ei ole nakkav, hirm aga küll."
"Kui apelsin läheb mädanema, võtame selle korvist ja viskame prügikasti. Kui me seda ära ei viska, lähevad teised ka mädanema."
Ega ma endale nüüd uut lemmikraamatut ei saanud, aga mida rohkem lasen settida ideel, seda enam see minuni jõuab. No, Angualusi on saanud ju ka preemiaid oma kirjutamiseoskuse tõttu. Ma pole ühtegi saanud oma lugemisoskusega. (Või oli kunagi esimeses klassis ...???) Ma ei taha ka kirjandusteadlaste viha alla sattuda ja võtan ebasilmakirjalikult teose kokku - kui enam ei loe, siis tundub eemalt parem. Samas ei pidanud ennast sundima lõpuni minekuga. Tahtsin teada, mis sellest gekost saab. Teised tegelased ei tundunud nii põnevad. Kuigi teose lõpus oli nende lugu kohatult adrenaliinirikas. Kaasahaarav.
Ja leidsin midagi endale ka:
"Mõnedes inimestes avaldub juba väga varakult anne äpardumiseks. Ebaõnn rõhub neid kui kivi kaelas, mõnikord rohkem, teinekord vähem, ja nemad lepivad sellega kergelt ohates."
No comments:
Post a Comment