Pelgupaik

Otsustasin põgeneda. Ja selleks sobivad kohad, kus on hea või vähemalt viimati, kui seal viibisid, siis oli hea. Ning nüüd selleni, et füüsiliselt tegelikult ei pagenud ma kuskile. Võtsin raamatu "Aja jälg kivis. Inglismaa", mille autor on Helgi Erilaid. Marssisin jälle läbi Londoni, vaatasin tuttavaid hooneid ja ei saanud enam aru, kas see tunne tuli raamatust või aastate tagusest reisist. Ma olen vist tihedalt mainimud, et käik Londonisse oli kunagi mu unistuste reis. Käik Londonisse süvendas mu abstraktset armastust inglaslikkuse vastu. Kuid külastuse hetkel olin ju kõvasti noorem ja veel kõvemini lollim. Siis ei olnud ajalooline arhitektuur mu eluarmastus. Nüüd vaataksin Londoni Towerit kindlasti pisarsilmis ja suu avatud. Siis oli mul aga rumal süda avatud (nii avali ta praegu vast olla ei suudakski).

Towerist on mul ka huvitavad mälestused, üks hull turist otsustas astuda üle piirdeaia, et saada kindlust paremini pildile, aga see karvase mütsiga punases kostüümis mees otsustas teda kohe oma relvaga sihtima hakata ja kriiskas midagi (mu meelest mitte mõnes kõneldavas keeles). Ülejäänud inimesed olid ähmi täis, aga peategelane fokusseeris rahus edasi, kuni korralekutsuja, püss pikalt ees, temani jõudis. Nüüd ehmatas ka pildistaja. Huvitav, kas sai hea ülesvõtte? Enamik teisi turiste said kindlasti elupildi muidu jäigalt püsti seisvast maskotist.

"Aja jälg kivis" räägib põneva loo kaarnatest, kes petavad vareseid. Peidavad liha maa sisse, kaevavad jälle välja ja panevad kivid asemele. Siis tulevad varesed ja kraabivad kivid välja. "Kaarnad aga kihistavad kusagil kaarnate naeru ja on eluga rahul."

Westminister Abbey tuletas meelde selle väiksuse tunde, mis mind haaras, kui seisin kiriku ukseavas. Seistes seal mõtlesin suursuguste inimeste peale, kes selle ehitisega seotud on. Tahaks tagasi, vaataks uuesti ja nüüd juba mõtleks konkreetsemalt. Kas muidugi see igakord parim lahendus on? Ka loetud teos andis uusi nüansse, mida saaks vaadata, millisele skulptuurile lisatähelepanu pöörata.

Tulles välja rongijaamast (esimesel päeval), keerates jõe poole oma näo, oli esimene nägemus Westminstery palee koos oma kuulsa kellatorniga. Huvitav, kas see võttis hinge kinni, sest seda pilti olin enne reisi kodus raamatust vaadanud ja vaadanud. Nüüd oli päris. Raamat viis mind sügavamale kui mu oma jalad tegid. Aga kõik hakkas segunema, see raamat, varasemad loetud teosed, filmid ja mu enda reis. Aga tegelikult see ongi see pakett, mis minuga kaasa saab. Pole oluline tömmata teravaid jooni selle vahel, millal esmaspäevast saab teisipäev. See kõik on ühe elu lüli. Kinnistasin ajju veel korra, et selle kuulsa hoone tegi Charles Barry.

Oli olnud pikk päev. Jalutasime Püha Pauli katedraalini, astusime sisse ja siis tädi hakkas meile seletama, et nad hakkavad sulgema. Küsisime, et kas võime vähemalt sissekäigu juures uste lukustamise hetkeni seista. See luba meile anti. Mällu on segunenud päris nähtu ja hilisemad ja varasemad videod ja pildid. Kuid selleks hetkeks oli too suurim kirik, millesse sisenenud olin. "Arhitektuur vihjab igavikule" - Christopher Wren.

Nüüd läheksin varem kohale. Imetleksin barokki ja mõtleksin milline oleks katedraal ilma tulekahjudeta.

Lugu Kristallpaleest oligi lugu. Kui ise ennast ei saa sättida teosesse, siis omandab tekst teistsuguse tähenduse. Mitte põgenemise, vaid jälle kui informatsiooni allika. Ma isegi ei suuda ette kujutada, kuidas Joseph Paxton selle 600 meetri pikkuse ja 136 meetri laiuse klaasist hoone peale tuli, kui ta polnud mitte midagi sellist varem ilmas näinud.

Kaasaegsest Londonist meenus veel Gherkin. Silme ees on, aga südames eriti mitte. Võib-olla kolmekümne aasta pärast. Nii väga armastan ajalugu.

Hilisemad Inglismaad tutvustavad lehed kirjeldasid elemente, mida ise pole näinud, aga väga tahaks. Mainin siis sajandat korda, et Inglismaale läheks veel ja veel ja veel. Iirimaa ei ole Inglismaa.

Vaja üle vaadata Windsori loss, Canterbury katedraal, Brightoni kuninglik paviljon ja Stonehenge ...

Sain teada, et sellest sarjast veel Prantsusmaast ja Itaalisast ka raamat olemas. Meie raamatukogus Itaalia varianti polnud ja Prantsusmaale ei saa ma põgeneda, sest puuduvad pelgupaigad, samas Roomas on tuttavad tänavad olemas.

Helgi Erilaid oli palju asju kirjeldanud kordamise metoodikat kasutades. Seega kui esimesel juhul jäi tunne peale, siis teisel sama asja mainimisel juba toimis kinnistamine. Tuli ette ka kolmandal korral sama teema kirjutamist. Aga nii oligi turvaline põgeneda.

Hea, et on häid kohti ja häid inimesi.