Sinna, tänna elukene veereb. Toob kaasa adrenaliinirikkaid juhtumisi. Laupäeval Prismas soovisin maksta kaardiga, aga sealne aparatuur langes rivist välja (ikka juhtub). Kuid suurte segaduste lühikeseks kokkuvõtteks, mul pole kaupa (kuna keeldusin oma kaarti teist korda veel läbi tõmbamast ja vahetuse vanem keeldus mulle sellisel juhul moona kaasa andmast) ja selgus, et see summa siiski Prismale läinud - seega pole ka raha. Masinate eksimusest saan veel aru, nad teevad seda, mis neid on õpetatud, aga inimesed peaksid olema avatuma mõtlemisega. Eks mõned kirjad siia ja telefonikõned sinna ja elu läheb edasi. Aga miks nii käänuliselt?
Eila sõitsin nagu tavaliselt autoga koju. Suur rekka möödus minust ahvikiirusel ja lennutas suure kivipoisi mu esiklaasi. See oli hullem pauk kui tammepuud tabades. Esialgu ei näinudki viga, aga siis avastasin peegli juurest ülevalt nurgast ikka augu ja pragunemise. Eks esimese külmaga saan omale tutika esiklaasi. Hetkel lihtsalt pole võhma sellega tegeleda. Eks elu läheb edasi. Aga miks nii käänuliselt?
Kõige selle taustal kaob silmast rõõm ja hingest tahe.
No comments:
Post a Comment