Pühad on. Meeleolu pole väga pühalik - üks halb uudis ajab teist taga ja hinges on motoorne rahutus. Tahaks kuhugi minna, aga kohal olles juba muutuvad soovid. Tahaks midagi teha, aga tehes ei kuku asjad välja nagu plaanitud. Mitte, et häid momente poleks olnud. Mõned vestlused, mõned veinid, natuke viina. Siiski mitte ühtegi jõulupidu, kuhu oleks oodatud olnud. Paar intiimsemat laadi olengut annavad need meepiisad tõrvapotti. Mis mul viga on?
Seda saab ravida alati lugemise ja spordiga. Joosta ma ebainimlikes tingimustes ei taha. Jõusaal annab oma toonuse, vahest ka ujumine.
Lugesin seekord jälle mälestusi: Julia Klaar "Võitlus ellujäämise eest". Raamat naisterahvast, kes 1944. aastal põgenes Eestist oma viie lapsega. Eesmärk oli Rootsi jõuda, kuid selleks tuli Saksamaal, Tšehhis ja Poolas oma saatusega võidelda. Eesmärgiks õige tihti oli kõht täis ja soe sisse. Novembris käisin kuulamas lugusid humanitaarõigusest ja nende kaante vahel oli tähelepanu pööratud Punase Risti tegevusele Poolas. Minu varasemad teadmised ja uued teadmise haakusid. Mälestuste kirjutajale oli meelde jäänud, et üks Punase Risti tegelane oli talle öelnud, et ma ei saa Sind aidata, sest olen erapooletu. Inimesed lootsid Punase Risti hernesupile, sealt saatavatele voodiriietele. Ja oli neid, kes ka seda ära kasutasid.
Kohati oli lugu väga kaasahaarav. Reisid rongidega, laagrite ja õuduste kirjeldused. Erinevalt paljudest teistest meenutustest ei olnud need väga intiimsed. Ei midagi mõtetest, tunnetest, puhas kirjeldus (va siis kui Julia sai kirja näol elumärgi oma abikaasalt). Isegi laste käitumisest polnud juttu. Nad lihtsalt rippusid ema käe otsas või elasid külmas korteris ja ootasid kevadet. Oli tunne, et nüüd naisterahvas murdub ... Siiski jõudis Rootsi, kuhu ka ta mees talle peale sõjahaavadest paranemist järgi läks. Ühe pere lugu.
"Juhtus sedagi, et nii venelaste kui ka sakslaste kolonn oli üheagselt vee juures peatuma jäänud. ... Nagu saatuse irooniana jagas eesti ema kusagil Böömimaa mägiküla tänaval joogivett oma mõlemale teetolmus marssivale vaenlasele."
Ja mina vingun, et jõulutunnet ei ole ... Ja sellest ma ei ole veel valmis kirjutama ...
No comments:
Post a Comment