Siber

Keegi kunagi ütles, et hetkel valitsevad raamatute maailmas elulood. Seega komistan minagi pidevalt nende otsa. Viimane oli Anu Korbi koostatud ja toimetatud "Siberi eestlaste elud ja lood". Selles kogumikus on 15 teksti Siberi eestlaste mälestustega. Sõna on saanud inimesed, kes on sündinud Siberi eesti asunduses ajavahemikul 1917-1943.

Jutustajate vanemad olid enamikul juhtudel „vabatahtlikult“ valinud oma elukohaks selle Venemaa paiga. Kiitsid sealset loodust. Märkisid talve karmust ja suve soojust. „Talvel oli Siberis lumi kaelani ja mõnes kohas üle pea.“ „Muidu oli Siberis hea elada, aga kui vihma sadas, ei pääsenud me külast välja.“
Kuid ka oma osalust ajalookeerdkäikudes. Kirevad mälestused Venemaa kodusõjas olnud punaste ja valgete terroriseerimisest ja ka külaelanike nutikusest ellujäämisel. "Mamma jutustas kodusõja ajast: tulid valged, need röövisid; tulid punased, need ka röövisid." Uute rünnakute eest tuli toitu ja samakat peita.

Kõik rääkisid elu keerukuset seoses kolhooside tulekuga. Oma loomad tuli ära anda, muidu said kulakuks (kuhu kulakud saadetakse???) ja ränka tööd tuli teha põhimõtteliselt aganate eest.

Kodudes rääkisid eesti keelt, aga koolis haridust anti vene keeles. Kodu tarbeks võis heina teha alles siis, kui majandi oma tehtud oli. Ja selleks, et lahkuda Siberi külast, pidi olema pass, aga selle saamine võis olla pikk ja piinarikas protsess. "Meil külas passe ei olnud. Kui me Siberis läksime kuhugi, anti tõend." Mõnda meest jooksutati ühest ametiasutusest teise, et omale reisitunnistus saada.

"Siberis on kaselehed nagu meil siin pärna lehed, suured, Siberis on ju rammus maa."

Aga sellest elust on mõtteid igasuguseid nagu ka tänapäeva Eesti omastki: „Mina isiklikult kahetsen, et ma Eestisse tulin. Ma kadestan seda õde, kes Siberisse jäi. Mina olen vaimselt Siberiga seotud. Mulle ei tee tuska, et ma lapsepõlves näljas olin. Aga mu vend, kes võeti 17-aastaselt sõjaväkke, meenutab just näljas olemist.“

Minu oma pilt sai jälle avaramaks. Millega lihtne inimene läbi ajaloo on pidanud rinda pistma. Kuidas terve elu on valikute tegemine ja valimise hetkel ei näe ju keegi tagajärge. Siiski tuleks leida igas elemendis positiivset poolt. Mõnel jutustajal on see loomulik. Räägib kehvast toidust, aga samas lõbusatest tantsuõhtutest ja lapsepõlve mängudest. Mõni armastab Siberit ja mõni Eestimaad, aga tugevamad on oma südame avanud mõlemale.

See on see, mida me oma elul laseme endaga teha.