Mõned mõtted lähevad minuga koos hauda. Mõned tunded lähevad minuga koos hauda. Mõni kibestumus ja mõni rööm jääb ka saladuseks. Kuid spontaansed vihapursked ja läbimõtlemata teod on juba jagatud teistega. Need jäävad maailmale. Loodame ainult, et neid edasi ja tagasi ei jagata. Sellest siis tekibki usaldus.
Mulle meeldib ujuda, sest see ei aja higistama. Mulle ei meeldi võrkpall, sest see ei aja higistama. Ma ei pretendeeri tammsaarelikele paradoksidele, kuid tegelikult see vastus nii lihtne ongi. Tegelikult on veel lihtsam. Ma tahan tunda. Ujudes tunnen oma käelihaseid, esialgset võhmapuudust ja märgi juukseid otsa ette kleepumas. Võrkpallis tunnen ennast kasutuna ja pärast mängu ei ole isegi rammestust. Harjutan visalt veel, äkki tööga tuleb armastus.
Ma armastan sügist, kuid ma tahan jalga panna heledad pastlad ja see suur pori on isegi mu kõige tumedamad pastlad määrinud. Seega mu inglijalatsid peavad ootama külmakirmet ja heledat maakatet. Eks jalad ootavad lund ja juuksed kasvamist.
Ma ei ole just suur jõulufänn, aga seda jõudeolekut ja teleka ees aelemist ootan juba, ees on tassitäis sooja alkoholi, kus ligunevad rosinad ja pähklid. Rohkem pähklid. Küünlad ajavad tuppa lõkkehaisu ja tunne on, et tulevikus saab kõik ainult paremaks minna. See arvamus on nii kaua, kui aur peast lahkub ja reaalsus tümitama hakkab.
Ma siis ootan külmakirmet, juustekasvamist, töövilju, jõule ...
No comments:
Post a Comment