Alustaks jälle tarkuseteradega, mida sporti vaadates ikka kuulda saab. Jalgpallis pidi olema nii, et parem targalt seista kui lollilt joosta. Ma proovin seda oma ellu üle kanda. Pigem tööellu, sest selles teises maailmas ma nagunii seisan tühja kogu aja, mis olen hõivatud elatise teenimisega. Polegi vaja vist rassida eriti, sest meil juhtub nii kõvasti töötamisega nagu püksi pissimisega tumedatesse pükstesse, algul on endal soe, aga keegi teine nagunii ei märka. Hiljuti muutus elu politseiriigiliseks. Uus kolleeg pidavat stopperiga ukse peal seisma ja vaatama, kas kõik jõuavad õigeks hetkeks tööpostile. Ise veel seda kogenud pole. Selle eest aga ananüümseid süüsistusi oma pädevuse kohta. Oleksin pidanud oma uue töökoha plaanimist tõsisemalt võtma ja nõuetekohase proovitöö saatma. Aga ju ma tollel hetkel kartsin ka natsa tulemusi. Mu väiksed sõbrad kaaluvad üles kõik iroonilised märkused, mis kõrgemalt poolt suvaliselt alla saadetakse. Jah, tegelikult nii ongi.
Eks ma ise üks saamatuse hunnik olen ja lasen kõigil märkustel siseneda oma mõranenud hinge. Las need ülemused kiruvad mind sööklas, mina peaks edasi liikuma või siis vähemalt edasi seisma - targalt. Hullem, et mind ei kiruta on ju see, et märgade pükstega üksi edasi seisan.
Avastasin, et üks sõber on väga väga tubli - just minu väärtushinnangutele põhinedes. Nüüd nii tark, et äkki mul rumalal, arengupeetusega, madala enesehinnanguga tüübil vist tema seltskonda enam asja pole. Rääkimata sellest, et tal on kaks maailma ilusamat last, ja ... . Kolm elementi elus, mis mu jaoks tähtsad. Seega kadeduse uss tõstis pead. Aga loodus on minu vastu kõigis kolmes punktis :) Minu vastu ja parema maailma poolt.
Nüüd on see kibestumus Internetti pandud ja siit ta välja ei saa.
Mul hakkas kergem, sest ega mul enam pole ju inimest, kellele ilma püändita lugusid vesta.
No comments:
Post a Comment