Suurt midagi ei toimu, aga samas on närvid pigul kui pillikeeled (just lugesin seda väljendit kuskilt). Hommikune ärkamine, looma talitamine, autoni jalutamine, tööle sõitmine ja siis kuni pimedani "raha teenimine". Koju sööma ja kui veel energiat jätkub siis poodi ja sportima, aga viimasel ajal on enda liigutamine vaevaliseks muutunud. Aju on pehme ja see mõjub laastavalt ka lihastegevusele. Kui keegi küsiks, et mis on olnud huvitavaim lugu paari nädala jooksul, siis jääksin vastuse võlgu, sest kõik päevad tunduvad nii sarnased.
Tegelikult üks päev koer põgenes. Tõmbas ajast ja arust ketiaasa puruks ja läks uudistama ümbruskonda. Selle tulemusel muidugi oli ootamatuid asjaajamisi, autosõite, poeskäike ja tühja arutlemist. Teisel päeval hammustas teine kodune loom mu parema käe näpust mehise tüki. Tekkinud auk ei taha kuidagi kokku kasvada. Jätan pidevaid veriseid jälgi oma teekonnal. Siit võiks tulla õppetund, et rikun kõik, mida puudun.
Ja peale pudulojuste?
Olen sõnadega hammustanud nii mõndagi kolleegi. Mul on küll hea õpetaja, aga kehvad hambad, seega füüsiliselt ei hakka purema kedagi. Tuli meelde, et kunagi lapsepõlves mu väike vend oma piimahammastega tegi mu käele ikka tugeva mustri. Ma ei mäleta millega ma teda tol korral ärritasin. Aga ju põhjus oli, sest ega ma ka siin niisama inimestele pahasti ütle. Ma vähemalt loodan seda.
Aga kui keegi on puuri pandud või nurka aetud, siis ta hammustabki!!!
No comments:
Post a Comment