Uusim avastus - tagumik, mis ei sobi isegi istumiseks, rääkimata pükste kandmisest. Ja siit võiks juba suuri üldistusi teele saata. Aga kas kellelgi oleks sellest ka mingisugune kasu? Vaevalt. Aga kui elu lihtsustatult võtta, kas siis on parem?
Olen terve elu armastanud meeskonnamänge, aga nüüd tundub mulle, et ei saa hakkama selles süsteemis. Üksi joosta ja ainult endast sõltuda tundub konkreetsem. Ise söön, ise joon, ise nõudki ära toon. Peale esmaspäevaseid võrkpallitreeninguid ja teisipäevaseid korvpallivõistluseid olen üpris tihti nõutu. Esiteks ei ole organismis sportimise tunnet. Ei väsimust, ei rammestust, ei pingutust. Teiseks ei ole ka ajus meelelahutuslikku tunnet. Pigev pinge, mis ma tegema pean, kas teen kõik õigesti ja peale poolt tundi kasutult platsil seismist tekib eksistentsiaalne probleem, miks ma üldse hetkel olen siin. Jõusaalis õlised kangid virvendavad silme ees nii kutsuvalt. Isegi külabassein lainetab oma jaheda veega meelitavalt. Ja ennekõike see tunne pärast sooritust. Isegi kui oled oma lihastelt võtnud kolmveerandi, siis ikkagi kaalub see üle, et on küll hea seltskond võimlas, aga sporti pole. Ma nüüd teen paljudele liiga, sest eriti agarad ja usinad saavad naha märjaks ja toovad oma võistkonnale hirmsa koguse punkte (on leidnud õigustatult oma koha selles mängus), aga ma räägin endast. Miks ma seda teen? Siiani seltskonna tõttu ... aga ...
Ja siis tulevad võrkpallis miskid võistlused, millest tahaks ikka täiega kõrvale hiilida. Tunnen ennast juba treeningolukorras s...jupina. Ma isegi ei saa aru täpselt, miks mind sinna platsile seisma on vaja, olen näinud naisterahvaid enda kollektiivis, kes vähemalt poole entusiastlikumalt ON platsil.
Ja tegelikult ma ju armastan pallimänge (va maahoki).
No comments:
Post a Comment