Hirm on see, mis mehe araks teeb. Hetkel kardan kole palju. Mida? Avalikku häbi, ebamugavustunnet, oma saamatust, oma reageerimist või reageerimatust. Ma ei taha rahva ees punastada, samas mu uhkus ei luba ennast õigustada. Kas mul ongi midagi enda kaitseks öelda. Samas, miks mina pean ennast kaitsma, olen struktuuri osa ja suuremad ja tugevamad siis muutku süsteemi või valigu uus nupuke mu asemel (töökindlam). Ma ei tea, kas täidan oma kaelale pandud ülesandeid ehk kas olen oma ülesannete kõrgusel. Äkki on vastupidi, kas keegi on möelnud, et ülesanded ei küündi temani? Ma hakkan nüüd nii mõtlema, see on liiga lihtne, et tegema hakata. Kahjuks minu jaoks pole mittekeerulisi asju olemas. Suudan kõik "huvitavaks" teha.
Külm on ka kõigele lisaks.
Eila tegin ühe jooksu üle hulga aja. 7,4 kilomeetrot aeglases tempos. Kiirust enam pole, jõusaal on selle röövinud. Aga kuhu mul kiire on? Igatahes mitte piinapinki ega tänasele näidispoomisele. Äkki minu kaudu tahetakse liiga teha hoopis kellelegi teisele?
Aga varsti on kevad ja lilled.
No comments:
Post a Comment