Läbisin just "Lennukivaatleja" raamatu (Holger Kaints). Tekkis rida mõtteid ja ainult üks neist polnud enesekeskne. Päevakajaline sündmus Poola lennuki maandumisest Ülemiste järvele tekitas mus tunde, et peaks kirjutama teosele uue peatüki. Mida küll töötul raamatukangelasel oleks selle sündmuse kohta öelda. Kindlasti segavad poliitilised asjaolud sundisid lennukit tallinlaste veeallikale ennast maanduma. Kas polnud Poola see koht, kus ameeriklaste vanglad avastati. Saaks ikka rida paralleele tõmmata.
Kui nüüd ringiga endani tagasi jõuda, siis avastasin, et lennujaama ligidal suvilatelinnakus on ka inimestel paremini prioriteedid paigas kui mul. See väike vaikeluline tegevus andis nende elule kahtlase turvalisuse ja rahuldas ka vanade meeste adrenaliinivajadust. Üks, mida mees oskas, oli ootamine. Kas see oskus tuleb vanuse ja elukogemuse või rinnapiimaga? Mina pean esimese variandi peale mõtlema. Vanasti aitas ootamist leevendada suitsetamine, aga nüüd kui olen asendanud selle tegevuse lugemise, sportimise ja tikkimisega, ei saa passimisega enam üldse hakkama. Viis vaba minutit võib mu värvinärvikava sassi ajada.
Algusesse tagasi tulles meenub mulle eileõhtune saatejupp, kus steroide katsetanud mees väitis, et tahtis uhket keha selleks, et naisi saada. Sama eesmärk olevat olnud ka Mihkel Raua musitseerimisel. Kuhu jääb Maslowi ülemine püramiidiaste - eneseteostus. Kas ma ka õpetan selleks, et saada šokolaadi süüa? See tundub hetkel olulisem kui naised :)
Soovitan raamatut!
No comments:
Post a Comment