Toredad tegelased need eestlased. Joovad ennast tasapisi surnuks. Tunnen ennast ikka täisverelise maarjamaalasena ja seetõttu olen alateadlikult vist osa saamas statistikast. Mõtlesin, et mis on selle alkoholi võlu. Tõenäoliselt tegevus ise, sest ega mulle ei meeldi kui jalad ei kanna, organismi reaktsioongi pole tore, pigem väga kurnav. Kirsiks tordile tuleb veel ju alati järgmise päeva hommik. Isegi kui füüsilised vaegused ei ole häirivad, siis kassiahastusse ja sisemonoloogide haledusse võiks küll juba surra. Panin tähele, et sellistel päevadel ma ka vestlen endaga. Mitte see klišee, et hea on targa inimesega rääkida, vaid pigem see, et saaks saasta endast välja, aga tunded on nii totakad, et neid lihtsalt ei sünni jagada. Seega siis vana ütlus tuleks keerata hoopis vastupidiseks. Isegi see on vale, et olen ainus inimene, kes ennast mõistab. Tõesõna väga täpselt ei saa aru, mis ma teen ja kes ma olen. Muide hetkel mul ei peaks enam kassiahastus olema, sest see päev sai eila mööda.
Panin oma niigi möranenud minapildile huue hoobi. Eks ma taastun sellest jälle möned kuud, ise loodan, et olen võimeline oma vigadest õppima.
Õnneks algab täna normaalne nädal, kus tavaline töö on päevade täitmise eesmärk.
No comments:
Post a Comment