Mu juuksevärv on küll eestlaslikult ebamäärane, aga mu teguviisid lõunamaiselt naiivsed - ehk koondnimetusega blondiin. Ei hakka pikalt heietama lugusid oma Alzheimerist ega ka sellest kuids hindan inimesi nende ilusate siniste silmade alusel, vaid pigem sellest, et pole õppust võtnud. Samad lood kipuvad korduma ja mitte farsina, vaid ikka oma loomulikus keskkonnas. Ja ka sellest ei tahaks ma tegelikult rääkida.
Ma ei kurda aja puudumise üle. Pigem enda saamatuse üle. Kuidas mul on nii palju tähtsaid tegemisi, et mõni oluline jääb tegemata. Kas ma ei ole hea hierarhiate koostaja või ei ole oma pika elu jooksul saanud selgeks, mis tähendab tähtis. Kas töö või nauding? Kas karbi sisu või karbi välimus? Sellel hetkel, kui arvan, et mõlemad on prioriteetsed, tekib imaginaarne ajapuudus.
Teisipidi võiks aega vaadata selliselt, et mitte mina ei kasuta teda, vaid tema kasutab mind. Muidugi ma pole tema jaoks tipp, aga siiski lüli. Ehk Andres Ehini sõnadega:
aeg õgard on ei ealeski gurmaan
kõik nahka paneb tegemata valikut
ta kärssa kaovad lutikas ja vaal
ja kerjusvanamoor kel pole palitut
Naistepäeva puhul teen naiselikku sporti ja külastan vanemaid.
No comments:
Post a Comment