Tegin eile jälle midagi sellist, mida varem pole teinud. Käisin Nokia kontserdimajas vaatamas esietendust "Püha müristus". Alguses kartsin, et tegemist on Beny Hilli stiilis huumoriga, aga lõpptulemusena polnud üldse nalja. Lõpus mõtlesin, et oleks keegi ikka võinud kellelegi jalaga tagumikku anda. Parem ikka kui tühjad pihud. Hiljem poes punaseid apelsine (pidid olema head kehakaalule) ostes kuulsin, et ka teistel vaatajatel jäi püändist puudu.
Kas võib veel viriseda? Õhku polnud saalis ja näitlejatöö jättis ebausutava mulje. Äkki oligi plaanis üle mängida?
Tagareas porises üks mees teiste riiete üle. Teksadega teatris käimine pidi olema solvav näitlejale. Ta kasutas ikka sõna, et teksad ei näita austust näitleja vastu. Hea, et ta mu jalanõusid ei näinud. Matkasaapad kindlasti on ka mingi märk minu suhtumisest näitekunsti. Pole seal ju midagi pistmist sellega, et mul on mugav linnas 10 000 sammu maha käia.
Eile oli röömus tõdemus, et pool elu on juba läbi, aga ikka on asju, mida pole varem teinud. Esietendusel polnud käinud, Nokia saali polnud näinud, Vana Baskini teatriga pole varasemat kokkupuudet. Nüüd on ilusam tunne.
Seega lõppkokkuvõttes oli tore päev. Nägin väga ilusat Rakvere teatri Üllet. Tema liikuvus ja keha on ikka silmale puhkuseks. Naudinguallikaks.
Nii ilusti lõpetangi!
No comments:
Post a Comment