Kui küüne all on lontkõrvküüliku kuivanud väljaheide, peaks mingi reaktsioon või tunne sellele järgnema, aga ei. Steven Seagali emotsioonidest pakatav näoilme ja Clint Eastwoodi kivist nägu kirjeldavad täpselt mu suhtumist olukorda. Hiljuti keegi minust parem ja targem ütles, et tunne on kõige alus. Nagu romantismi ajastul. Tunnen, järelikult olen olemas.
Milline paralleel täna, küüliku hommikune muundunud söök ja see mille nimel elan. Madalus ja ülevus - kas oli see klassitsism või barokk.
Tegelikult kasvõi selle nimel, et panin täna kolmandat korda see aasta sooja pesu selga ja teist korda suusad alla ja tegin 10 kilomeetrit. Ma ei julge kasutada sõna suusatamine, pigem termin liikumine suuskadel. Ja suusad polnud abivahend, vaid pigem takistasid. Keppidest oli küll kasu. Nüüd isegi mõistan neid naisterahvaid, kes võtavad ka suvel pulgad kaasa ja lähevad metsa patseerima. Sama tegevust harrastavatest tervetest meestest ei saa siiski veel aru.
Huvitav, kas masu aeg nõuab inimestelt ka kokkuhoidmist ilusatelt sõnadelt. Pigem külvatakse kõik üle solvangutega. Võiks teha uue olümpiaala. Solvamise eest võib soorituspunkte, stiilipunkte, kestvuspunkte anda. Kowalczyk juba alustas teravalt, astmahaige norralanna pandi paika. Samas mitte lõplikult, sest hetkel ta endiselt juhib.
Aga ka igapäevaelus tuleb koledaid sõnu ette. Täna on mulle kaks korda mõnudega mainitud, et olen kehv suusataja. Tunnistan, ma pole üldse suusataja ja enda eksisteerimist siin maailmas ei seosta ka suusatamise kaudu eneseteostusega. Aga ikkagi ei tahaks kuulda, et nimekiri, millega hakkama ei saa, osutub lootusetult pikaks. Samas ei tekita see minus piisavalt tundeid, et adrenaliinilaks üle pea läheks.
Keegi võiks öelda näiteks, et mul on ilus naeratus, võib-olla. Ammu pole seda kuulnud. Äkki naeratan vähe.
Rohkem ilusaid sõnu ja paremaid tundeid.
No comments:
Post a Comment