Ma ei mäleta, et mulle elus silma vaadatud, üle kere emotsioonidest värisetud, ja konkreetselt valetatud. Võib-olla on nii juhtunud, aga aju on sellise absurdsuse blokkinud. Eile öeldi mulle midagi väga-väga valusat (milles oli natuke ka tõtt, aga ma olen selle tõe osaga juba rahu teinud ja ennast parandanud ja seda varem kui eile) ja täna kui otsustasin oma hinge pealt asja välja saada ja öelda, et pole tema asi minu elu kommenteerida ajal, kui teen tööasju teise inimesega - ja siis ... pole öelnud ja enam-vähem mis mul viga on, et sellise asja välja mõtlesin. Tõesõna arvasin korraks, et mu südametunnistus teeb vingerpusse. Paranen vaikselt, aga armid kipitavad või nii. Aga selge pea sai must võitu, mis oli see oli. Ja asi pole ka selles, et kuulen midagi, mida kuulda tahan. Ma ei tahtnud seda kohe mitte üldse kuulda. Õnneks oli ka neutraalne kuulaja. Pidin tegema midagi ebaminulikku ja pärima kõrvaltvaatajalt. Ise tundsin muidugi kahetsust, et sellesse ebameeldivasse intriigi olin sunnitud veel inimesi tõmbama. Ja nagu ma arvasin, nii öeldi ja nii ongi.
Terve hommiku poole oli sita maitse suus. Milline draama, millised suhted. Ja miks ma ikka ütlesin välja, et see mulle haiget tegi. Aga peale lõunat tunduvad emotsioonid juba teises valguses. Mitte et see valgus rõhuv poleks. Aga pimedus lämmataks mind hetkel. See aasta tahaks nagu klaarimate inimsuhete poole liikuda ja seetõttu ka pidasin vajalikuks oma tunded kandikule panna.
Varem mind huvitasid motiivid, et miks halvasti ütles ja miks nüüd varjab. Aga tegelikult enam pole vaja teadagi. Tegemist on minu eluga ja tema kirjutas ennast mitte eile, aga täna hommikul, välja. Ma ei tea, kelle kaotus see on, aga esimest korda elus nägin, mis tähendab näkku valetamine kui see ei too kasu. Pigem isegi toob kahju.
Kasumlik valetamine on mu töö igapäevane osa :)
Animal and children tell the truth, they never lie.
No comments:
Post a Comment