Ma lähen poodi ja ostan omale musa kleidi ja sukad, platvormsaapad ja juuksevõrgu. Värvin kiharad ja silmalaud mustaks ja olen väliselt see, mis sisemiselt. Samas mulle kõik need elemendid meeldivad ka ilma masenduseta, aga mu tammepakulikud jalad, jonnakad juuksed ja vanainimeselik näonahk hakkaksid kohe mõjuma selles kostüümis nagu klouniaad. Oma välimusega suudaksin isegi leina naeruvääristada. Loodus polnud just armuline, kui mind kujundas. Samas pole ta ka armuline olnud kui oma osa nõuab. Õnneks on olemas veel Kaia Kanepi. Nujah, tennist ta vast oskaks mängida, kui just eestlaslikud närvid alt ära ei hüppaks. Aga teadmine tema olemasolust lohutab mind iga kell.
Üks vahva töökaaslane, kes on sama läbi elanud, mis mina, ütles, et haavad ei paranegi, vaid õpitakse nendega koos elama ja varjama. Lein pidi olema sügavalt isiklik. Sellisel kujul ainult ühele inimesel arusaadav. Teiste kaotus ei saa kunagi olla sama, sest on teise kogemusega ja iseloomuga ja... plaplaplapaaaa...
"Oled kodus? Teeks ühe kohvi enne kui ema tuleb. Helistan kui all olen (olen viie minuti pärast all)."
Iga päev oma lugu!
No comments:
Post a Comment