Kui tekib tunne, et juba on parem, siis see on petlik. Mingisugusel suvalisel hetkel on vaja, et elu kulgeks nii nagu vanasti. Oluline on tunne, et kui sõidad autoga vastu tammepuud, siis on kellele helistada. Sellisele, kes ei paanitse, kes ei tänita ja loe sõnu halva sõiduoskuse kohta ja kes ei mõista hukka, kes ei arvuta krussiläinud autot rahasse ringi. Võib-olla käed veidi värisevad, aga see on ka märgatav ainult väga, väga hoolsa vaatlemise tulemusel. Võhiku pilk seda ei haara.
Siis oleks vaja, et keegi ostaks Veerenni putkast oma viimase raha eest mulle rotiburksi. Ja loomulikult tahaks vaadata telekast midagi väga mõttetut ja kommenteerida.
Kartsin, et ununevad sellised vanad lood mu elust. Et silme ees on ainult viimase paari aasta sündmused, aga nüüd just hulbib pinnale klassika. Eriti just öösiti.
Päeval on ikka tegemisi. Olen kokku pannud lausa tiheda graafiku. Isegi WC käimine tuleb vägisi sisse suruda. Muidugi võib tekkida hirm, et urineerimise tulemusena jäävad mõned sokid triikimata või midagi õpetlikku studeerimata.
Uute rahadega on kahjuks ainult korra nalja saanud. Rongis. Maksin 20 rahatähega (pilet oli 2.11), aga tädi arvas, et kui mulle tagasi maksab 3 euri, siis sellest piisab. Kui endale omaselt moka otsast vaikselt protesteerisin, siis kontuktor arvas, et ta ise oli hoopis liiga saanud. Ime, et ta mult rohkem raha välja ei peksnud. Peale üleliigset seletamist sain oma teenitud õiguse ja mälestuse, mida teiste euroskeptikutega jagada.
Lugesin Mart Laari lugu, mida ta arvab inimestest, kes kannavad Che pluusi. Loetles ette Guevara kuritegusid ja kastmestas neid võrratute omadussõnadega. Vangilaagrid, hukkamiskäsud, kriklikkus. Kas ma olen värdjas, et mulle lihtsalt meeldib selle mehe nägu? Muidugi ma ei tea, kas paneksin Hitleri või Stalini pluuse selga, kui tegemist oleks olnud väga kauniste meestega.
Ma ei välista midagi.
No comments:
Post a Comment