Kirjandus

Minu eilne avastus enda kohta oli põrutav. Ei pea ennast Kroonika ega ka Õhtulehe lugejaks. Asi pole ei poosis, põhimõttes ega ka ellusuhtumises. Lihtsalt mul pole selle teadmisega miskit peale hakata. Väga rabavad seigad inimeste intiimelust saab teada ka lihtsalt suheldes. Eriti minu töö juures. Aga siis see avastus. Loen hea meelega ammu surnud (ja natuke vähem ammu surnud) kunstnike, kirjanike ja lauljate biograafiaid. Vanaaegne kroonika.

Võib-olla on selle põhjendus see, et nad on klassikud, maailmale palju andnud, aga eluseikadest saame teada, et nad olid siiski kõigest inimesed. Mõni kobam ja teine pahelisem isegi kui mina. Või tahan ma enda jaoks lahti mõtestada nende loomingut. Naiivselt, et Hemingwey sõjahaavad ja tema sõjaskäinud tegelased. Tema naised ja õrnad naiskarakterid. Aga võib-olla on elu lihtsam kui me arvata oskame. Kroonikas ja Õhtulehes ei hiilata sõnakasutusega, puuduvad kirjanduslikud metafoorid. Võrdlused on võsapetsilikud või heal juhul kuuselempsulikud, aga kui kätte satub kirjaniku kirjutatud elulugude pagas, kus mees on lasknud oma sulel loominguliselt lennata, siis ei tundugi nii suur patt teiste elus nuhkimine. Üks tähtis mees on kirjutanud teistest, et siis kunagi loota, et ka temast kirjutatakse.

Javer Marias "Kirjapandud elulood", Loomingu Raamatukogu 2010/38-40, tuleb hetkel kommenteerimisele. Hispaania kirjanik lahkab teiste sulemeeste ja -naiste pikantseid juhtumeid. Võtan kõik siis ka ükshaaval läbi:

1. William Faulkner - tal oli ilmselge vastumeelsus postisaadetiste vastu;
2. Joseph Conrad - käis kõikjal sigaret näpu vahel;
3. Isak Dinesen - toitus austritest ja šampanjast;
4. James Joyce - jõi, luges ja külastas lõbumaju;
5. Giuseppe Tomasi di Lampedusa - oli abielus lätlannaga ja muutkui logeles;
6. Henry James - vihkas Flaubertit, sest viimane võttis teda ükskord vastu hommikumantlis;
7. Arthur Conan Doyle - oli laste vastu karm;
8. Robert Louis Stevenson - omas veidraid sõpru;
9. Ivan Turgenev - lasi ennast elu jooksul tihti petta kaasmaalaste poolt;
10. Thomas Mann - jättis endast maha veidra päeviku;
11. Vladimir Nabukov - lapsest saati kannatas unetuse all, nooruses oli naistemees ja küpses eas truuduse võrdkuju;
12. Rainer Maria Rilke - oli kogu aeg mõne tõve või vaevuse küüsis;
13. Malcol Lowry - jõi ja mõtles lugusid välja;
14. Madame du Deffand - armastas seltskonda ja korraldas õhtusööke kuni surmani;
15. Rudyard Kipling - polnud naljamees;
16. Arthur Rimbaud - saatis oma sõbra vanglasse;
17. Djuna Barnes - pidas armukesi ja vaikis;
18. Oscar Wilde - väga hea vestlusoskusega ja vangla poolt muudetud mees;
19. Yukio Mishima - ihales surma;
20. Laurence Sterne - kõik armastasid teda ("Tristram Shandy" tuleb läbi lugeda);

Elu on kirju. Sain muidugi ka mõne teose, millega tahaks lähemalt tutvuda. Aga lihtsa inimese ja tähtsa persooni narratiivides on kindlalt üks ühine osa. Lõppeb surmaga. Ja tutvudes eelolevate kirjanikega, polnud see kellelgi lihtne ja tavaline. Ükshaaval võttes ei ole inimene statistika.

Ja kohustuslikud parimad palad:
"Lampedusa uskus alati, et inimestele tuleb jätta nende vead."
Madame du Deffand: "Eile võõrustasin 12 inimest ning imetlesin lolluse erinevaid liike ja variundeid: olime kõik täielikud lollid, kuid igaüks omal moel."

Ja rohkem sõnu polegi vaja.