Kus maani on võimalik teist inimest vältida? Kas sinnani, et meeskond, milles töötatakse, kannatab? Miks peab selliselt vältima? Kas endal on ebamugav või on tõesti see võimalik, et suudetakse tunda sellist jälestust ja vastikust, et pea juba alateadlikult võtab teise suuna ebameeldiva inimesega ühes ruumis viibides.
Vaist tunneb juba sadade meetrite kauguselt, et rõvedus on lähenemas. Hea radar on inimese ajju paigutatud küll.
Ei kehti ka see hull O. Wilde ütlus, et hullem, kui Sinust halvasti räägitakse, on see, kui Sinust ei kõnelda üldse. Ta peab ikka kinnisideelikult must tihti mõtlema, sest kuidas muidu teab, et nüüd on see koht, kus viisakale terele ei vasta. Oleksin arst, paneksin diagnoosi. Peale selle, et inimene on nõrganärviline ja vaevleb mõne seitsmest surmapatust küüsis, on siiski tegemist ka patoloogiaga.
Äkki see on ta eluülesanne. Aga ma ei lange temaga ühele tasemele ja ei tegeles pseudoprobleemiga.
Õhus on tunda juba kevadet.
No comments:
Post a Comment