Käisin esimest korda rattaga sõitmas eila. Algus oli paljulubav. Parem treenituseaste kui varasematel aastatel, ilusaim ilm sellel aastal. Lõpuks siiski läks kliima käest ära, tuul ikka otsejoones vastu ja temperatuur langes ka alla rattasõidu taluvuspiire. Käed külmusid lenksude külge. Tekkis tunne, et lahtisulatamsieks jääb ka leeklambist väheks. Aga see, et siin kirjutan oma pisikeste näppudega, tähendab, et olukord siiski lahenes positiivselt. Väike külmavärin on sellest 30 kilomeetrist sees, kuid lihased ja liigesed on töökorras. Rattasõit on siiski lahe.
Muidugi mu truu sõber kiviajast vajaks väikest kõpitsemist. Iga ratta osa rääkis minuga oma kriukusvas keeles. Ma sain ainult nii palju aru, et enne järgmist ringi vaja toita mehhanismi väikese õli laksuga. Siis muidugi peab vanad püksid jalga panema, sest ükskõik kui osavalt ja õigesse kohta seda plõgi panna, hakkab ta vaikselt välja ajama. Ja mu ainsad parajad püksid meeldiksid mulle ilma laikudeta.
Talve tolm jäi ka seekord maha võtmata. See tegevus tuleks ka ette võtta.
Rattasõit on tegelikult tore, sest ma pole nii võimekas, et selle tegevuse ajal pulss väga kõrgele tõuseks. Seega need õnnekemikaalid pääsevad kergemii mu organismi, kui joostes 170 pulsiga. Ma ootan juba päeva, mil saab rattaga tööle tulla. Loodetavasti ei lähe enam kaua.
Midagi peab ju ootama. Tegelikult kõditab mu emotsioone ka reedene korvpalliturniir.
No comments:
Post a Comment