Kuidagi imelik on olla, kui härijaid pole. Tegelikult on kogu elu kaugel täiuslikust, aga ikka on naeratus suul ja iroonilised märkused ja isegi pahatahtlikud vältimised ei suuda seda kustutada. Kas see on nüüd esimene märk, et hakkan hulluks minema ja ei taju maailma piisavalt adekvaatselt või ongi täiskasvanu elu siit peale hakanud? Mul on rohkem tegemata töid ja lahtisi otsi kui varem. Minu välimus on mulle ebameeldivam kui eales, aga klemm kõrvuni ja kergus hinges. Veider on see, et ma lausa füüsiliselt tajun oma olemise kergust.
Tegelikult on ju palju head ees ootamas. Ei tahagi, et nad nii kiirelt kätte tulevad, sest siis kaob ootamise mõnu. Oodata on hea, eesmärgini jõudmine on hea ja selle tagajärgedega tegelemine lausa füüsiliselt meeldiv. Kas oodata või mitte? See ei ole küsimus.
Seega jäävadki järgi ainult igapäevased pisiasjad ja teised inimesed, kes moodustavad suurema osa mu põrgust. Tundub, et enesepiitsutamisega elasingi nagu konstantses pohmellis. Samas oli teada, et see on igavene. Kujutad ette, et lootust pole.
Aga nüüd nagu pidevas uimas on kõik nagu alles teine pits ja lootus on olemas ja teadmine, et neljandat kurku kallamist ei tule. Natsa küll kurb, aga kassiahastus jääb ju ka ära. Kui mõlemalt poolt teravad ääred maha lõigata, jääbki kerge elu. Pole äärmuslikke naudinguid, aga pole ka põrgupiinu ja selle valemi summa on killukene päikest. Või saab selle tehte vastuse teada hullumajas?
No comments:
Post a Comment