Ma arvan, et selle adrenaliinilaksuga saab paar nädalat õnnetundes ära elada. Kui ma oleks hedonistliku maailmavaatega, siis võiks öelda, et leidsin elu mõtte. Parem on väljendada, et taasleidsin.
Ma ei värisenud ega tudisenud mitu päeva varem, aga eila hommikul oli küll uni otsas ja teotahet terve organism täis. Isegi kitsas bussis koos kujunemata noormeeste jutuga kasvas minu udune õndsus.
Film paljastest naistest, mida bussijuht meile vaadata pakkus, oli nagu soojendusbändi soojendusbänd. Nalja kui palju. Kuid meeleolu hakkas parajaks minema. Bussijuhi soovitused vennastumisest hakkasid ka toimuma ja seega sai ärevust hinges jahutada väikse jutuga.
See ootamine tasus ära. Kui praegugi meenutan Jamesi kitarriga kolme meetri kaugusel minust, siis läbib füüsiline värin. Minuga on seda juhtunud kaks korda varem ja loodan, et saan veel mõne naudingu osaliseks. Arvan, et see tunne võib meenutada teismelise tüdruku armumist. Muu pole sellel hetkel elus tähtis, teised ei tea, millest ma räägin. On ainult mina ja tema. Minu puhul siis muusika, jumalik heli. Kahju, et läbi sai, aga hea, et toimus. On, mida meenutada. Ja selle saab hauda kaasa võtta vastupidiselt peo piletile, mis mul järjekordse asjana WC potti kukkus.
Mul oli ka enda üle hea meel. Kuskilt ei valutanud, paha ei hakanud ja selg ning põlved täitsid oma kohust. Nägin ka seda, miks käin trennis. Eilse päevaga leidsin trenni mõtte - see on elumõtte teostumise tugi.
Tahan seda tunnet veel ja veel ja veel.
No comments:
Post a Comment