21 April, 2010

Lihtsalt mina


Mõned päevad on möödunud ülimast õnnest ja juba hakkab argipäev sisse trügima. Ei, mitte oma tavapärase rutiiniga, vaid ebatavapärase minuliku apsutamisega. Kord ostan poest kapitaalselt vale eseme ja siis lähen ujulasse ilma rahata, aga kuna olen tuntud vee kuivataja, siis lasti ausõna peale ujuma. Eks kunagi pean oma tarbimise kinni maksma.

Sõitsin täna autoga linnas ja äkki meenusid mulle ajad, kui põdesin linnavahel manööverdamist ja eriti radade vahetamist. Olin veendunud, et teised autod on magnetist ja ma neile tagant või küljelt sisse põrutan. Minu ülesanne kindlasti oli vastata magneti kutsele. Itsitasin väheke enda üle ... ja hea oli, et mu autol soliidsed pidurid on, sest mul siiski tuli külgetõmbele vastu astuda. Aga peale hullu kriginat ja tossu kõkutasin edasi. Mis see hirm päästab?

Kiitsin siin, et leidsin ka trennimisele mõtte. Õhtupoolikul tuli teha väike 350 meetrit. Mu jalad absoluutselt ei saanud aru kuidas see käib. Hingamine ka jumpsis. Pikk maa ja 20 korda lühem maa nõuavad erinevat ettevalmistust. Või annab veel tunda see, et eila verd andmas käisin. Hemoglobiin oli parem kui ealeski varem. Vaata mida teeb pikk õnnetunne rauasisaldusega. Kuid hemoglobiin täna joosta küll ei aidanud.

Poolikud asjad ka vaikselt hakkavad joonele saama. Vaikselt.

No comments:

Post a Comment