Vesi on merre voolanud, inimesed on vananenud, maakera on tiirelnud, pöörelnud, keerelnud, aga tundub, et kõik seisab ikkagi paigal. Käisin teatris. Peaaegu valisin vabatahtlikult etenduse, natuke ikka mängis ka päev rolli, sest Sadamateater asub Tartus ja ma igapäevaselt seal ei ela, kuigi võiks ju. Seega ühildasin ta oma muude tegevustega. Ega ei kahetse, aga elamus polnud just ootuspärane. Harper Lee "Tappa lauluräästast" on raamat, mis on mu hinge liigutanud. Õigluse ja inimlikkuse üle mõtlema pannud, aga etendus oli lapsepõlvest. See oli kirjas kavalehel. Miks selle teema kajastamiseks valiti just see raamat, seda küsiks mõne asjapulga käest küll. Aga siis näidendist :) Mulle meeldisid raamatukogu kartoteegid, kus sai võtta erinevaid esemeid. Sinna sai ka vajadusel asju toppida. Ehk see lapsepõlve metafoor, mis me oleme sealt kaasa saanud ja mida me sinna tagasi topime. Mulle meeldisid isa kõnelused teistega, kuigi kõik polnud võetud just sellest raamatust, aga ei peagi ju. Kõige rohkem häiris, et Dill oli tehtud tüdrukuks ja Jemi osatähtsust oli võrreldes kirjutatauga ikka meeletult vähendatud. Ja ikka, mis jalgratas, kui tegelikult oli jalgpall, keegi ei tohigi mulle väita, et sport on sport. Aga miks me ootame raamatu täpset lavastamist? Ei ootagi, aga ei taha ka, et Nirksilm tahab surra, kuigi tegelikult raamatus ei tahtnud. Nüüd ma tean, oleks võetud ikka raamatust, aga fookusesse siis pandud üksik teema. Nii vist arvasin asja loogilise olevat.
Aga raamat. Kordamise mõttes alguses arvasin, et sirvin vähe, aga endiselt oli nii kaasahaarav, et kippusin ikka otsast lõpuni läbi lugema ja veel rohkem etendusele asju ette heitma. Õnneks pole ma ei teatri- ega ka kirjandusteadlane, seega minu arvamus on lihtsalt üks suvaline säuts üksikus orus.
"... aga teate, inimesed ei saaks mitte eluilmaski aru, et ma elan sellepärast niimoodi, et ma niimoodi elada tahan."
Samas on hea meel, et mulle anti võimalus korrata seda elamust.
No comments:
Post a Comment