Käisin täna teatris, täitsa üksi. No tegelikult olid ikka näitlejad ja publik ka, aga ma ei tundnud kedagi. No tegelikult mõnda teadsin. Aga juurdlesin siin, et sellest on vist küll kümme aastat möödas kui viimati üksi teatris käisin. Kontserdil olen käinud (Phil Collinsit kuulamas), aga etendust olen vaatamas käinud dressis kaaslasega, stressis kaaslasega ja ka krabnud sõbra otse tänavalt kaasa, aga nüüd siis üksi. Põhjus lihtne. Käisin vaatamas tantsuetendust. Miks? Olukord selline, et mind kaubeldi autojuhiks. Mõtlesin, et võiksin siis oma aega sisutada samal ajal, kui kunde peol on. Hakkasin vaatama etendusi, mis veel välja müüdud pole ja jõudsin NO61 "Detoxini". Otsustasin, et noored näitlejad vaja üle vaadata, tulevikus kindlasti kuuleb neist mõndagi ja asusin teele. Midagi sellist polnud ma varem vaatamas käinud. Polnud konkreetset algust ja ei kasutatud sõnu. Keha oli kogu instrument. Panin enda jaoks loo kokku ja ei hakanud kontrollima, kas lavastaja või autor või kes iganes minuga oma ideed jagab. Tegelikult vastupidi, kas ma tabasin päris mõtte. Ehk siis esimene osa oli kulgemine, igapäeva elu ja töö, samas ka armastus. Teine osa oli pidu selle kõige "tavalisemas mõttes", kus siis lastakse instinktidel ja muusikal ennast kaasa vedada ja siis pohmell ja suur soov see endast välja saada ja puhastuda (detox). Lõpuks siis eneseteostus, mis on üle rutiinist ja peost. Koostöö ja individualism. Ausõna mulle meeldis, ma ei vaadanud kella, isegi ei istunud. Muusika ja ilusad kehad vedasid mind täiesti teise maailma. Nooremasse, ilusamasse. Imelik, ma ei tundnud ennast üldse üksikuna, va see koht, kus ma kavalehelt lugesin, et kammersaali minnes võta välisjalanõud ära ja mina ja paar meest veel tegid seda, aga ülejäänud marssisid saabastega julgelt sisse.
Aa, ühel näitlejal olid püksid jalgevahelt katki, ma ei tea, kas see oli plaanis, aga mind vähe häiris ikka :)
Sain sellise elamuse, et oma vaese kaassõitja tagasiteel surnuks jahvatasin ja teadsin, et ta südamest tulev ohe, hea, et mind seal polnud, oli ka õige. Kujutasin just ette, kuidas ta alguses oleks küsinud, millal see pihta hakkab ja mingil hetkel pärima, et millal asi lõppeb. Ilusad noored naised poleks teda üle viie minuti ilmselt enda haardes hoidnud, sest talle meeldiks konkreetsus mitte kehakeel.
Ehk siis teatris olen juba see aasta käinud ja doonor olen olnud. Veel midagi?
No comments:
Post a Comment