Mõnikord tuleb teater maale. Otsustasin, et hakkan seda teenust kasutama (va ühe mehe nimelise teatri etendusi). Esiteks mulle väga meeldib see, et peale etendust saab koju kaheksa minutiga. Teiseks ma ei mäletagi millal ma viimati Rakveres etendust koha peal vaatamas käisin. Ning kolmandaks "Elu ja kuidas sellega toime tulla" ei sunniks mind ka väga kaugele kodust sõitma. Ma enne ei tutvunud üldse lavastuse sisuga, ei lugenud ega uurinud, isegi kuulutuse pilti ei puurunud. Seega puudusid lootused ja ootused. Kokkuvõttes siis oli tegemist irooniaga koolituste, eneseabi, stereotüüpide ja muu pihta. Paaril korral tuli äratundmisrööm nii mu eriala kui ka koduse olukorra pihta. A la mehed on ühelt planeedilt ja naised teiselt. Ühel tunded ja teisel tegevus. Kuna võtsin asja vabalt, siis ikka naersin ka. Eriti siis kui ühele mehele soovitati naise jaoks armastuskiri "ripakile" esikusse jätta. Ta ahastavalt ütles, et ta ei või midagi ripakile jätta esikusse, isegi mitte saapaid. Kontekstis oli kuidagi väga mõjuv. Mul hakkas kohati meestest kahju. Kuidas küll naised on nad nii kaugele viinud, et peavad õues salaja ölle libistamas käima. Kui keegi mu käest küsiks, siis paluks juurde veidi rohkem hoogsust ja mõned targutused jätaks vahelt ära. See moraal komöödias on juba klassitsismi ajastul ära proovitud ja Molieri poolt kirja pandud.
Ma rahuldasin oma targutusvajadust. Vabandust. Muidu hakkan jälle tööl liiga intensiivselt maailma parandama.
No comments:
Post a Comment