Ma ei kavatsenud sellest raamatust midagi kirjutada. Kavatsesin omanikule tagasi viia koos viie roosiga. See on eraldi teema (alguses oli juttu sajast ja siis taandus kümnele, aga eelarve ütles oma osa ka). Aga ma hakkasin kartma, et need kaks eluliselt olulist mõtet vajavad teinekord tsiteerimist. Arvestades mu pisikese mälumahuga, otsustasin kasutada Internetti, millel on piiramatu mälu. Kuigi ükskord oli nagu kuulujutt, et võib-olla hakkab ruum otsa saama. Vähemalt mõnest keskkonnast.
"Kui sa pole enam noor, mis sa siis ikka oled? Kõik huvitavam on juba olnud, tatsad niisama."
"Aga sõprus on nagu aed. Kui sa ta lohakile jätad, ta metsistub. Väga ruttu muide. Varsti on veel vaid näha, et seal oli kord aed. --- Aia saab muidugi uuesti üles harida, aga see on siis juba üks teine aed."
Kasvõi nende kahe leiu pärast on mul hea meel, et seda mõnusalt aeglaselt kulgeva tegevusega raamatut (Tõnu Õnnepalu "Mandala") lugesin. Kassidesse, aednikesse, metsavahtidesse suhtun ka tulevikus teisiti. Kirjanik on ikka kirjanik ja alati suure tähega ja oreool ümber pea. Võib-olla ma kõigile luuletajatele seda aupaistet ei kingiks :) Ja kassi ikkagi ei võtaks. Mu juurde kaks korda on nad tulnud küll. Ükskord oli kirpudega ja teinekord karjus aknalaual.
Muide jõusaalis nüüd liikusin ka naiste raskustelt uuele tasemele, õnneks oli mul selleks julgust ja inspiratsiooni.
No comments:
Post a Comment