Ikka uus

Nüüd on siis see asi ka tehtud. Kirikus käidud. Ikka igal aastal vähemalt korra tuleb selles majas käia. Mõnikord arhitektuuri või kujutavat kunsti nautimas, teinekord kurval sündmusel ja siis see poolkohustuslik koorimuusika. Täna oli päev, kus muusika nautlemise vahepeal tegime pausi ja läksime bussijaama jooma. Ausõna. Kolme peale lapik Jägermeister ja tagasi laulude manu. See võttis südame väga soojaks. Ühel tegelasel läks aju ka kuumaks, plaksutas entusiastlikult, oli huvitatud kõigest ja kõigist, eelkõige peo lõpust. Ega sellel muusikal midagi viga pole ja kirikus akustika hea, aga see kiriku distsipliin ja jäine külmus kaugendab seda minust. Ja tegelikult eraldiseisvatena mulle meeldivad kirikud. Vanad ja uued. Sümbolid ja ehitised, kunst ja kirjandus. Läbi teleka neid laule kuulata on minu meelest mugavam. Kuulen juba kuidas inimesed kõrva ääres hakkasid kraaksuma vahetusest ja keskonnamiljööväärtusest. Või mis iganes. Pealegi kui nad veel teaksid, et mul pole kodus kodukino. Mis naudingu ma üldse muusikast siis saan seal.

Ajas on nii palju muutunud, et kirikus ei joonud, ema Theresat ei meenutanud. Aga avalikus bussijaamas :) Hea, et see juhtus. Minu vanuses. Täiskasvanuks saamine on endiselt vabatahtlik.

Päev enne seda käisin väga väikseid Eesti kodanikke vaatamas. Üks vist natsa üle kuu ja teine neljane. Võtsin ikka lastele oma meelest meelepärast ka kaasa, aga õnneks väike tüdruk tõi mu maale tagasi. Vaatas talle ulatatud jõehobu ja lausus, et see talle küll ei meeldi. Nii ongi. Õnneks ma tean, milline see tüdruk täiskasvanuna on. :) Poiss ei protesteerinud. Üleüldse, kust mina tean, mida need ühekuused lapsed üldse teevad.

Kuna juba soone peal olen, siis võiks ju ka raamatust midagi kirja panna. Üki,kaki, kommi, nommi - ... Tiit Pruuli "Antiliibanon 2011". Olen kuulnud selle kohta mitmeid arutelusid, mõtlesin, et astun ka klubisse. Või siis mitte. Nii palju nimesid ühes raamatus pole kunagi näinud, ... ei tegelikult ENEs ikka olen. Ja pealegi, kes neile araablastele üldse nimesid on välja mõelnud, iga natukese aja tagant pidin lehte keerama tagasi, et vaadata, kas see oli sama mees, kellest varem kirjutati. Õnneks põhimehed jäid meelde, kuigi olin juba nii kaugel, et hakkasin kooliõpilaslikult inimeste ja suhete kaarti joonistama. Mulle meeldis see raamat, eriti kultuuri tutvustav ja ajalugu õpetav osa. Tuletati meelde vanasid inimröövide juhtumeid ja nende lõpplahendusi. Väga hariv. Sedasi ühte raamatusse panduna tundus neid ikka hirmus hirmus palju. Ma olen endiselt jahmunud, kuidas üks inimene saab teise inimesega midagi sellist teha. Siin ei saa ju vabanduseks olla raha, usk, võim, kodumaa ... . Inimene on ikkagi ju väärtus, mitte vahend selle eelneva loetelu saavutamiseks. Pealegi ma avastasin, et ei tea ikka mitte midagi sellest, kuidas Eestis asjad käivad, kes mida otsustab ja kes mida teeb. Ja kust kõik see raha tuleb. Haugas oli Kross???

"Tead, mis ütles Harry Truman? "If you cant stand the heat, get out of the kitchen""