Seekord olin vanem ja targem. Ei andnud ühtegi uusaasta lubadust. Ei teinud ka kokkuvõtet möödunud aastast. Aga vana aasta sees käisin vaatamas kelgukoeri - midagi nii ilusat ei osanud ma ettegi kujutada. Mõni element on ikka looduses hästi välja kukkunud, vastupidiselt suurele hulgale haigustele, millega inimestel tuleb võidelda. Ma ei hakka siin pirisema, et oleks paremad tingimused ja ilusam elu, siis ma peaks neid loomi (kelgukoeri) karjade viisi kodus. Tõenäoliselt meeldiks mulle endiselt ringi tuhiseda ja iseendaga tegeleda, seega suurt loomapidajat minust ei saaks. Ja väikeloomapidaja ma juba olen. Samas üks malamuut võiks ju olla. ... See koer ei pidavat tegema asju, mis talle möttetud tunduvad. Oma meelsust pidi väljendama ohutult ja sõbralikult.
Loomulikult lasime kutsudel ka oma tööd teha ehk istusime kelgul ja nemad vedasid terve kilomeetri. Kui varbad poleks pidevalt külmetanud ja marjatee oleks kuum olnud, siis oleks maailma parim päev olnud. Tüüpilise eestlasena pean alati millegi üle virisema. Pidevalt kannatama. Aga tegelikult mu jalad enam ei mäletagi ebamugavust, aga emotsioonid on endiselt kõrgel.
Aastavahetus oli muhe. Natuke lapsepõlve, aga sekka tilkusid ka mõned täiskasvanu inimese nüansid. Kui poleks vaja vahendeid teenida, siis selliselt võiks kulgeda pikka aega. Ma muidugi ei tea kui pikalt, sest nii kaua pole ma kunagi saanud kulgeda.
Iga pidu lõppeb otsa, pillimehel otsa lõppeb ramm ...
No comments:
Post a Comment