Võtsin mina otsuse vastu, et nii palju kui võimalik, hoian oma keelt hammaste taga ja lõpetan avalikult oma arvamuse jagamise. Umbes paar nädalat tagasi tuli katsumus, inimesed jaurasid ja pommitasid oma pahameelega ühte äärmiselt kena naisterahvast, aga mina siis ikka otsustasin oma uuest kokkuleppest endaga kinni pidada. Vaikisin. Oli raske ja samas tundsin kuidas kogu keha ebaõiglusest pingule tõmbus, aga põhimõtted on ju põhimõtted. Vaikisin. Kui olukord lõppes ja ohver ruumist lahkus, hakkasin kahetsema, et ma ei teinud oma suud lahti. See oleks ju minult nii vähe nõudnud. Oleksin lihtsalt oma ausat arvamust avaldanud, toetanud. Nüüd ei möödu päevagi, kus ma ei kahetseks oma vaikimist. Tuleb meelde lapsepõlvest üks ütlus, et elus kahetsetakse rohkem tegemata jätmisi kui valesti tehtut. Ja nüüd ma usun seda. Tahaks oma poolehoidu kuidagi näidata naisterahvale, kes sai turmtule enda peale. Samas ei taha olla ka kuidagi pealetükkiv ega pugejalik. Ja mis kõige hirmsam, et nüüd, kui oht on möödas, lähen räägin talle, kuidas ma tast lugu pean. Ma ise saadaks sellise inimese silmakirjalikkuses süüdistatuna isegi kaugemale kui kuu peale. Kus õigel hetkel olid?
Teise emotsiooni sain hoopis erinevast olukorrast. Sain aasta vanemaks. Oli suhteliselt meeldiv, vähe komejanti (puudusin töölt sellel päeval) ja natuke armsust. Mu noor kolleeg, aga jättis oma põhimõtted ukse taha ja tõi mulle peatäie nimetuid lilli. Õnne ta ei soovinud ja vananemisega seda ei seostanud. Ma ei osanud seda oodata, sest tean tema arvamust sünnipäevade tähistamisse, seega oli kohmetus ruudus ja proovisin nii, et ei astuks kuidagi oma vastusega ämbrisse (nagu oli nende päkapikkudega, kes kohukesi tõid). Siis aga mõtlesin, et oma maailmavaatega on keeruline ikka vähemuses olla. Kultuuriruum surub täiega peale. Seega peab kuidagi mööda hiilima, et olla endaga ja teistega tasakaalus. Kui ikka ei pea sünnipäeva, aga kogu ümbruskond teeb sellest aasta suursündmuse, siis oled ju vähemuses. ...
Teisest küljest oli minul isiklikult hea meel, sest see tuli ju üllatusena. Ma ei oodanud sealt lilli. Nujah, aga siis algas minu tüüpiline heitlus, kas viin need lilled koju, talt silme alt ära või jätan just tööle, et näidata oma tänulikkust. Krt küll, kuidas ma suudan igast asjast endale probleemi tekitada.
Muretekitaja.
No comments:
Post a Comment