Tavaline tööpäev. Teostan plaanitut, kui äkki töövahendid lakkavad töötamast. Tegelikult on vanad ja tühjad. Selleks, et ikkagi käidud rada lõpuni minna, otsustan kõrvalt kabiinist uued vahendid laenata. Kargan sisse ja juba uksel märkan, et siit abi ei saa. Et mitte lolli olukorda sattuda, küsin ikka oma küsimuse. Vastust ootamata, keeran ringi (väga normaalne mulje ju) ja torman otsa koridoris olevale metalläärtega diivanile. Ma arvan, et see oli gorilla piiksatus, mis mu kerest välja tuli koos hirmsa valuga. Tabasin metalli oma säärekondiga. Just selle osaga, mis kunagi oli ka vikatit maitsta saanud. Heledatest pükstest hakkas veri välja paistma ja muidu tundus ka olukord totakas. See selleks, elu läks edasi, aga ... Töö vajas tegemist.
Ühel hetkel avastasin, et see haavandike teeb ikka imelikul kombel valu (isegi puhtast puutest õhuga) ja on tõmbunud kollakaks. Ehk siis lühidalt, läksin mädanema. See häda mul veel puudus. Nüüd siis kulgen ringi, side ümber jala. Kogu olukorra kirjelduse peale nentis mu noor kolleeg, et sellised asjad saavadki ainult minuga juhtuda. Kuna see tuli tema suust, siis hakka või uskuma. Määrin peale lamatiste raviks möeldud rohtu ja ikka imestan. Tööl on ikka ohtlik.
Avaldan siis ka saladuse, et see suvi plaanis Georgiasse (Gruusiasse) minna. Olen juba usinal hakanud ette valmistama. Lugesin läbi muinasjuturaamatu. Sain teada, et grusiinlastel on teema laiskusega. Jutukestes ikka kasvatatakse välja sisseharjunud looderdamist. Seega teine teema on kavalus :) See võidab :)
Dagmar Raudam „Minu
Gruusia“ raamatust sain teada, et kindlasti pean maitsma Hadzhapuri ja Chachat. Aga mis kõige hirmsam:
„ ... ühel kevadisel päikselisel päeval näen järve äärde
viival sõiduteel esmapilgul tühja autorehvi ... , mis lähemal vaatusel osutub
tohutuks põõnavaks maoks.“
Aga elame näeme!
No comments:
Post a Comment