Ma olen nii väsinud. Väsinud tegelemast oma lemmikasjadega, väsinud töötamast, suhtlemast, eelkõige võitlemast. Eriti kui ma avastasin üks päev, et mul pole isegi relvi, millega lahingusse astuda. Tühjade kätega rööprapsimist teha on ikka üleloomulikult väsitav. Selle mõttekust ma hetkel kahtluse alla ei sea, sest ma pole ju lõppu näinud, et hinnangut anda.
Mu käitumises hakkavad ilmnema küll enesehävitajalikud küljed, aga siiski suudan stopata natuke ja teha ikka tulevikuplaane. Küll naiivseid, aga siiski ettevaatavaid. Panin juuksurisse aja, ostsin teatripileti, registreerisin ennast ühele spordiüritusele.
Aga äkki peaks oma hemoglobiini taset või midagi sellist kontrollima, sest kui mul paar aastat tagasi sama jama oli ja sõna otseses möttes ratta seljas poole väntamise pealt magama jäin ja kraavi kukkusin, siis oli miski jama selle verega. Aga tegelikult ikka naljakas küll, et terve ja kaine inimene ei jaksa üleval püsida. :)
Muud polegi nagu juhtunud. Ärkamine, töötamine, sportimine. Mitte millestki täit rahuldust ei saa. Tegelikult üks relv mul siiski on. See on teadmine, et kui ma kaotan lahingu, kui ma ka sellest sõjast välja astun, siis on keegi, kes võtab mind tõsiselt ja andis ka lubaduse, et vähemalt esialgu mu elukvaliteet ei kannata.
See on rahustav.
No comments:
Post a Comment