Lugu, mida hakkan pajatama, juhtus täna minuga. Ma ei saa garanteerida, et suudan olukorda hinnanguvabalt kirjeldada ja jääda minasõnumi keskseks. Aga avastus, mille tegin, käis küll minu kohta. Et päriselt lasengi kogu maailma vigadel enda kraesse kukkuda.
Kui nüüd algusesse jõuda, siis hommikul tekkis mõte, et läheks tooks päälinnast endale mõned sporditarbed. Mõtlesime, et läheme keskusesse, kus saab kõik oma mured ja röömud lahendada ühe korraga. Võtsin kaasa oma fotosid (alates juunist 2012 - märts 2013) sisaldava mälupulga, et lasen sealt mõned ka paberkandjale paigutada. Ma endiselt albumisuku - konservatiiv ikkagi.
Viisin ilmutisse, kus vöörapäraselt eesti keelt kõnelev mees võttis mu mälupulga ja küsis, milliseid pilte tahan ja missuguses formaadis ja läikes. Vastasin küsimustele ja ootasin, et saaksin oma vidina tagasi, peale seda, kui pildid on tema masinasse tõmmatud. Mees aga ütles, et töö hetkel selline, et ta paneb pärast pulga koos piltidega ümbrikusse. Nii ütles ja mulle tundus küll veider, sest olen harjumuste ori ja tavaliselt antakse andmekandja kohe tagasi ja ma otsin jopel tühja ja lukuga põuetaskut, kuhu see kindlalt ja turvaliselt paigutada. Samas sel hetkel tundus ka tema pakkumine loogiline. Tegelikult ju oligi. Panen pärast koos piltidega ümbrikusse. Ütles, et 15 minuti pärast valmis ja ma vastasin, et tulen umbes tunni pärast.
Mõnulesin poodides. Ikkagi palgapäevajärgne päev ja sain lubada endale uue jope ja jalaraskused, millega saab treenida ning millest olin unustanud aastaid. Päriselt ka, aga täna otsustasin ennast hellitada.
Enne kodusõitu siis veel fotod krabada ja maksta. Nägin leti peal oma ümbrikut ja piilusin sisse. Olid küll mu pildid, aga mälupulka ei näinud. Vaatasin veel ... ei olnud. Mees toksis mulle juba arvet. Küsisin oma pulga kohta. Vastus: "Sellega juhtus nüüd nii, et mul said Su pildid juba ammu valmis ja panin pulga ümbrikusse ja siis tuli üks teine mees ja võttis oma ümbriku ja Sinu piltidega ümbriku ka. Tegin Sulle uued pildid. Need, mis letil nüüd. Aga kui mees tagasi tuleb, siis saad oma mälupulga tagasi." Ma arvan, et mu silmad olid suured, mõlemad olid suuremad kui Steven Tyleri suu. Küsisin veelkord, et kuidas või mis. Ja lisasin: "Sellel pulgal on väga palju isiklikke pilte." Teenindaja vastas, et heaküll, ma teen teile kliendisoodustuse. Nüüd vajus mul suu ka lahti. Ja ma veel tänasin teda, ausõna. Enne minemist andsin talle oma telefoninumbri, et kui mees tagasi tuleb mu piltide ja pulgaga.
Tegelikult oleks ma ju pidanud kohe valvel olema, kui pildid valmis saavad ja maksma tormama. Eks ma olen jah süüdi ja nii kena temast, et teeb veel süüdlasele sõbralikke järelandmisi.
Ma tundsin, et ma tegin valesti midagi, et oma asjadest ilma jäin. Pildimees vaatas mulle veel siiralt otsa ja ma panin süüdlaslikult pilgu maha. Et jah, teinekord olen parem.
Mingil hetkel hakkas mulle probleem kohale jõudma. Kuskil on üks mees, kes vaatab mu reisipilte, mu sõprade siiraid nägusid pidutsemas. Vaatab mu jänest, mu töökaaslasi, mu venda. Mind ka, aga seda paaril pildil sadadest. Ta näeb mu nägemust maailmast, selle ilust ja inetusest. Saab itsitada mu üle. :)
Arvestades tänapäeva võimalusi, siis jääb loota, et pildid ei jõua kuskile avarustesse. Seal supeltrikoodes kolleege Surnu merest ning sõpradest koos alkopudeliga. Sellest võib mõnel ju jama tekkida. Nad usaldasid mind neid pildistama ja nüüd ... Ma olen ikka mõnusa kärnaga hakkama saanud, ausõna. Peale kõike muud võivad prügimäel tuules lennelda 35 ilusat pilti mu lemmikinimestega.
Mis ma ise oleks samas olukorras teinud? Otsemaid tagasi sinna, kust sain vöörad asjad. Ja tegelikult ka, niipalju ma ennast tunnen. Ma usun usaldusse.
Äkki ta veel teab mõnda inimest pildil. Ma loodan, et prohvetlikel sõnadel: "Asjadel on kalduvus teie juurde tagasi tulla" on ka seekord võimu.
Palun vabandust.
No comments:
Post a Comment