Pole ammu raamatutest kirjutanud. Nagu poleks nendega kokku puutunudki. Tegelikult on see petlik. Olen kuidagi paljude kirjatükkide lummuses. Oma "eripära" :) rõhutamiseks vahendan emotsioone, mis tekkisid Revaz Inanišvili "Keegi jääb bussist maha. Helesinine lõngakera" jutustustega. Nuh, selles möttes, et need lookesed olid eesti keelde saanud 1979. aastal, aga konkreetne raamat oli küll sellest ajast saati inimkätest puutumata. Esimene lühiproosa ei kõnetanud mind. Veider küll ... grusiinlasest maakooli õpetaja on armunud mehesse, kellel on oma kaasa olemas. Dialoogid tundusid kuidagi näidendilikud. Või ma ei kujuta ette, et tavalised inimesed sedasi omavahel räägiksid. Kui neil ei ole aega vormida oma lauset minuteid. Või nii aeglasel inimesel kui mina - tunde.
Teine jutustus aga takistas mul lausa tööd tegemast. Või vastupidi. Töö sõitis sisse kui ma elasin raamatus. Mees kirjanik kohtub puhkusel naisterahvaga. Tekivad tunded, käiakse koos mägedes, kalal, külas, elatakse intensiivselt. Tundeid on kirjeldatud selliselt, et ma ise ka tundsin neid. Tuli igatsus peale. Ja siis järsk lõpp. Neiu läheb ära. Mul siiani nii valus nagu oleks see juhtunud minuga. See Gruusia tunnete intensiivsus jõudis vast ka minuni. Huvitavaid lugusid on elus olemas. Väga huvitavaid.
"Koos meie füüsilise seisukorraga muutuvad ka meie mötted ja tõekspidamised."
No comments:
Post a Comment