Peeter Sauteri poeem "Märkmeid vaeste kirjanike majast" pani mind enda üle imestama. Mitte raamatu, kirjaniku, vaid just iseenda üle. Nagu mina oleksin viiekümnene joomist armastav, kaaslaseid surmale kaotav keppiv mees. Oma süngusele, naturalismile vaatamata olid mõtteread helged. Millestki sellisest nagu ongi puudus. Ühest viiekümnesest mehest mu elus. Sellisest mõttemaailmast. Et siis imestasin, et minus on veel see tahk olemas, aga äkki minus on juba see olemas. Ehk üllatus.
Inimesi armastavad mõtisklused. Või siis, kes otsib, see leiab oma igatsetud igalt poolt. Või "Vaesus õpetab muinasjutte". Tavapärane elu läbi autori ausa mõtteprisma. Miks ma arvan, et aus? Lihtsalt seetõttu, et ma ise ei julgeks oma piinlikke eluseiku avalikult kuulutada. Isegi kui selliselt asju pole juhtunud, siis ma häbeneks oma veidraid mõtteid. Vat siit siis tuleb, et pean siiraks ja ehtsaks kirja pandudt (mina vormis ju). Mulle väga meeldis ka see päriselu seal sees ja eneseiroonia loomulikult.
Bukowski, kes on pidevalt WC.
Jaan Krossi nimelise auhinna lugu.
Kärbsed.
Surm.
JNE.
Läksin internetti ja vaatasin järgi, kas ikka mäletan, mis nägu autor on. Mõtlesin õiget meest.
"See kodu pole ristikhein
on leebe lein ja väike vein."
"Play the fool it doesnt hurt
ja tõepoolest võib lollimängimine
vaktsineerida
haigetsaamise vastu."
Panin kirja, et tulevikus mäletaks.
No comments:
Post a Comment