Juustuke

Ma ei suutnud raamatukogus vastu panna pisikesele oranžile raamatule, mille pealkiri oli "Juust" (ei olnud kokaraamat). Ma võtsin ta otsapidi kätte ja tegin selgeks, et Belgia kirjandusklassikaga tegemist. Seega minu teadmatus Willem Elsschotist ja isuäratav pealkiri kooskõlas kaanekujunduse ja väikeste lehekülgede arvuga olidki see, miks ta koju tarisin. Ehk ei suutnud vastu panna.

Millest kõigest ei ole maailmas raamtuid kirjutatud. See oli üks neist avastustest. Mees tuleb "päris" töölt ära, et hakata juustu müüma. Suurtes kogustes vahendama. Takerdub pisiasjadesse ja ebaõnnestub. Läheb "päris" tööle tagasi. Kukub läbi enne kui on suutnud endale põhitõed selgeks teha.
Tegevus on peale Esimest maailmasõda, oluline on ühiskondlik positsioon (kuigi tegelane ise ütleb, et mitte selleks ta ei hakanud juustumüüjaks). Raamatus pole poliitikat. Ongi ühe mehe siseheitlus eneseteostuse, pere ja õigete ja valede otsuste küüsis. Igapäevaelu.
Ja pealegi polnud peategelasele kunagi elus juust meeldinud (vastupidiselt mulle). "Imelik, aga mulle tundus selle kauba juures olevat midagi vastikut ja naeruväärset. Mulle oleks meeldinud millegi muuga kaubelda, näiteks lillesibulate või hõõglampidega, mis on ju samuti tüüpiline Hollandi kaup."

Mulle meeldib raamatukogus tagasi toodud raamatute riiul.