Kummaline päev, mis tõenäoliselt ei unune kunagi. Millegi tõttu ei saanud hästi öössi magada ja ajasin ennast laupäeva kohta varakult voodist püsti. Tegin oma igahommikusi tegevusi, nende hulgas ka Oskari söötmist. Kui ta puurist välja tõstsin, siis avastasin, et ta kukub külili. Proovisin korra veel ja juhtus sama. Lasin hädasireeni lahti ja algas nõupidamine. Otsustasime enne üheksat arsti ukse taha passima minna, nuh loomade kiirabisse. Saimegi enne ühte taksit jutule. Arst vaatas sealt ja sealt ja pakkus teadagi mida. Küsisime rohte ja ütlesime, et kui ei mõju, siis esmaspäeval räägime jälle. Kodus oli tavapärane võitlus, et meie jännu manustaks suukaudseid rohte (läbi aastate on see üks omapärasemaid terviseminuteid meil olnud). Mu riided olid täis kõiksugu gemüüset, mis oleks pidanud olema Ossi kõhus.
Ja siis oli vaja jooksma minna. See tähendas üksikut autosõitu tund ja kakskümmend koos oma mõtetega ja tund pool jooksu ja tagasi. Spordi poole pealt oleks võinud rahule jääda, aga üks teine mõte haamerdas peas, kuni see muutus reaalseks peavaluks.
Kodus oligi suurim hirm teoks saanud. Ehk jänes oli oma puuris juba kangestunud. Tuli teha ettevalmistusi matusteks. Sellega lõppes meie kümme ja pool aastat kooselu. Ikka vaatan veel toanurka. Tõenäoliselt aastaid. Sest asjadest lahti saamiseks pidi kuluma pool aega, mil nendega harjusid.
Ja aasta tagasi samal ajal kaotasin ka kedagi tähtsat.
No comments:
Post a Comment