Nüüd oskan ma küll vastata, et miks ma eile teatris käisin. Mul oli just seda etendust vaja näha. Läks kuidagi kokku kõige sellega, mida viimasel ajal olen lugenud, uurinud ja õppinud. Vähemalt mõnda asja on mind ka õpetatud. Draamateatris oli Eric-Emmanuel Schmitti "Külaline". Rein Oja mängis dr Freudi, kelle tuli külaline, kelle olemasolus ta kahtles (Tõnu Oja).
Mu meelest oli etenduses nii palju tahke, et ma oma esismeses emotsioonis ei jaksa neid tähtsuse järjekorda panna. Alguses tahtsin minna lavale ja gestaapolasele peksa anda (üldse ei talu ebaõiglust - see paneb mind mõtlema, et kaua ma oma elukutses veel vastu pean), siis kuulasin nii pingsalt doktori tõestusi sellest, et jumalat ei ole, et tundsin kuidas kõrvad pingutusest vilistama hakkasid (tegelikult oli hääl piisavalt vali, aga ei tahtnud midagi mööda lasta ja võib-olla oli see hoopis aju, mis üle kuumenes). Kuidas juba tekkis arusaam, et äkki on ja äkki tulid jälle kahtlused. Inimese uskumine on nõnna habras. Võib erinevas elukeskkonnas kõikuma lüüa. Ja loomulikult kogu see juutide küsimus.
Mulle meeldisid näitlejad. Polnud midagi võltsi ja väikse lava tõttu ei pidanud keegi karjuma ega tatti pritsima esimese rea vaatajate peale. Ma ikka pidevalt imestan, et miks ma väiksena Tõnu Ojast ei möelnud muud kui Pätu isast. Juba teine kord, kui mul selle uitidee pärast on nii väga piinlik.
"Mina ei kraba raha kokku, aga juut olen mina."
"Kui tihti sina ENDA raamatuid loed?"
No comments:
Post a Comment