Lauluvõhik

Käisin etendusel. Enne minekut täpselt ei teadnud, mis mind ees ootab. Kuidagi jõuetuks olen jäänud ja koduse tööga vähem vaeva hakanud nägema. Lugesin küll Linnateatri kodulehelt üle, mis kujutab endast "Eesti filmi laulud", aga ju siis ei ole eestikeelsed sõnad minu jaoks piisavalt täpsed. Üllatus oli juba see, et Salme kultuurikeskus oli täis üle keskmise ealisi inimesi ja kui siis nüüd palakatit nägin, siis aimasin, et tegemist pigem laulmise kui näitlemisega. Polnud neil lauludel midagi viga ja ilusad inimesed laval esitasid neid kenasti. Aga miski pärast tuli mulle meelde lapsepõlv, kus kohalikus kultuurimajas nääripeol lauldi ja tantsiti ja visati lava pealt nalja. Inimesed on ennast üles löönud ja plaksutavad iga etteaste peale kätevõrude klõbinal. Samal ajal ikkagi oodati toda Näärivana, kes oleks lasknud teatraalsel pingel langeda ja inimesi ennast loomulikult tunda.

Minu kahjuks räägib muidugi see, et pole pooli Eesti filme näinud, muusikalist kuulmist ei ole ja seega mul nostalgiat ei tekkinud. Äratundmisrööm oli ka ainult ilmselgetel asjadel. "Laanetaguse suvest" pärit laulu "Maailm, mis elab sinus" olin nagu varem kuulnud. Ilmselt oleks mul õhtu korda läinud, kui keegi oleks "Imemehe" tunnusmuusikat lasknud ja käbid plahvatama pannud. Samas ajas muigama ka "Tagametsa tango".

Tegelikult ma ei nurise. Väga õpetlik oli, sain uusi teadmisi endale pimedast alast. Nägin ilusaid ja veel ilusamaid inimesi. Kuulsin laule ja ka kuulasin. Mitte ei olnud ainult taustaks helisemas. Harjutasin vooseisundi saavutamist, aga selles pole nii kindel.

Täna lähen uusi elamusi hankima.