Jänes ...

Olen juba õues jooksmas käinud, kuigi oli veel jäiseid kohti. Olen Eesti mõistes tippsporti vaatamas käinud. Olen mälumängus eduelamuse saanud. Olen uue tutvuse loonud ja vana sõbra sünnipäeval käinud. Olen üle elanud ebaõigluse sporivaldkonnas ja saingi tugevamaks sellest. Ning viimaseks - olen meeletult kuulnud kommentaare oma soengu üle. Isegi, kui mu juuksed sinised olid, ei pööratud sellele nii palju tähelepanu kui nüüd mu kõrvadeni ulatuvatele kiharatele.
Need on minu tähtsündmused viimasest postitusest. Arvatavasti tuleb uusi emotsioone kuhjaga peale. Ilmad lähevad ilusamaks, võimalused suuremaks.
Mitte ühestki eelpool mainitud elemendist ei ole vajadust kirjutada. Olen ausalt saanud need emotsioonid välja elada. Mitte üks rööm ega ülekohus ei jäänud sisse kriipima ega mu isiksust öönestama. Või kui, siis nii sügavale, et hetkel mul pole sellega midagi peale hakata. Hiljem ka enam mitte, sest siis on kahju juba tehtud.
Perioodil, kus loen mitu raamatut korraga, räägiksin sellest, mis üllatas. Sarah Winman "Kui jumal oli jänes" romaani valisin tõesõna pealkirja järgi. Lugesin selle arvustust ajalehest ja läksin raamatukokku küsima. Neil polnudki seda, aga tellisid minu päringu peale. Seega ei jäänud mul muud üle, kui siis see teos läbi lugeda. Üldse ei kahetse. Vastupidi, olin vahepeal asjast väga suures lummuses. Täiesti alguses meenutas ta mulle üht teist raamatut. Lapsed, noorem õde, vanem vend, kõrvalmaja tont (aga seekord ikka päris tont). Hiljem see paralleel kadus, sest kasvati suureks ja juhtus erinevaid lugusid. Suhted ja ellusuhtumine võttis mu jalust nõrgaks. Tahaks endale ka või nii. Aga nö jumal mul juba on ja arvestades tema elutingimusi, ta tõenäoliselt auto alla ei jää. Tore raamat. Sündmustik hoidis ka oma haardes.
"Ja kirjutasin sellest, millest ma tol hommikul ilma olin jäänud. Oma hinge tunnismehest, kes saatis mind lapsepõlves nagu vari, siis kui unistused olid väikesed ja kõigile kättesaadavad. Kui maiustused maksid penni ja jumal oli jänes."

Vot nii