Tühimiku täitmiseks kriitseldan siia veel mõned sõnad lugemisest. Ma armastan raamatuid, mis on kirjutatud raamatutest. Eriti veel nendest, mis ma lugenud olen. Nagu kohtumine vana tuttavaga. Karl Hein "Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses" pakkusid just sellise elamuse. Pealkiri isegi mitte ei vihja, vaid reedab koheselt, millest teos oli. Seega ei mingit põrsat kotis. Kõigele lisaks sain oma mälumängu pagasisse ka rea fakte. Ma pole kindel muidugi, et õigel hetkel õigest ajukurrust neid otsima hakkan. Näiteks mandragoora taime kasutusest ravimimaailmas; Ivo Schenkenbergi isa oli müntmeister jne.
Aga mis ma jauran. Olen sõnastanud juba oma mõttevoolu alguses selle raamatu väärtuse. Ta tõi mulle meelde minu lugemismälestused ja andis neile värvi minu teisest hobist. Kaks maailma said kokku. Täpselt need kaks maailma, mis mind suudavad veel naeratama panna ja mõnu tundma. Kirjandus ja ajalugu. Kui korvpall ei vasta mu ootustele ja minu saavutusi (aga äkki ma olen ise asjadest valesti aru saanud) ignoreeritakse ning jää ei sula, et saaks õues jooksmas käia, siis on veel kirjandus ja ajalugu. Mõlemaga on see eelis, et iga päevaga tuleb neid järjest juurde ja juurde. Kusjuures seda lauset kirjutades ma isegi muigasin. Hakkas füüsiliselt mönus.
Alguses arvasin, et karistan ennast, kui kõikidele elavate inimeste kutsetele midagi koos teha vastan eitavalt. Lähen koju ja loen raamatut, plätsutan palli või teen veidraid võimlemisharjutusi oma uute jalaraskustega. Nüüd sain aru, et mu vanus on sealmaal, et saangi naudingu nendest tegevustest, kus ma ei pea esinema, kellelegi midagi tõestama, oma kehva iseloomu juures ikka naeratama. Saan olla suspede väel, kõht ripakil, juuksed laiali mööda higist nägu ... Tegelikult ma vist ei ole üksi ka nii, aga see mõte loeb. Vist.
Hea lugemine oli. Minu eestimaised pärissõbrad kõik seal sees.
No comments:
Post a Comment