Tsepeliin

Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid. Joosta tahaks ja eriti seda tunnet peale jooksu. Eks tuleb homme päevakavasse võtta.

Emotsioonid nr 1. (Ei ole juhtumite kronoloogilises järjekorras)
Seega üks. Inimene avab passi ja vaatab pilti: "Issand kui ilus Sa oled!" Ma pole kunagi kuulnud, et passipildi põhjal inimese välimuse kohta tehakse selline järeldus. Hüüataja oli muga viis päeva ühes ruumis olnud ja siis selline karjatus. Õnneks päästeti mind üldisest häbist ja kolmas kõrvalistuja leevendas oma totra lausega olukorra: "Kuidas see võimalik on, et Sinust ilus pilt. Päris elus Sa ju selline peletis." Õnneks on maailm veel omal kohal.

Emotsioonid nr 2.
Leedukatel on selle toiduga miski imelik suhe. Kõik, mis võimalik, tuleb rasvaga üle kallata ja hea oleks, kui midagi toorest kõrvale anda poleks. See nende rahvuskäkerdis Tsepeliin oli üle mõistuse koleda välimusega. Toredad kaaslased võrdlesid seda alates pullimunadest kuni okseni. Pealtnäha ilusatele pelmeenidele kallasid lisaks sulapekki ja pruuniks küpsenud peekonijupikesed kaunistasid mitte kirsside vaid rosinatena kogu komplekti. Supid olid, oeh ... . Olid siis olid. Kodus sain jälle oma jogurti ja vee juurde tagasi. Loodan, et kõht leebub selle lobi peale ja valu ununeb.

Emotsioonid nr 3.
Inimesed on ikka parim, mida jumal on loonud. Millised suhted, dialoogid ja mine aga poole tee peale vastu ja hiljem kujuneb meeldivaks kooskäidud ajaks see teine pool. Kõigile tuleb võimalus anda, eelkõige endale. Samas seekord ma vast olin liiga avatud. Meelega ei hoidnud nukataha. Tulemus käes, kojusõit oli nii meeldivalt täis juba nostalgiat. Hinges kriipis ja tekkis pisike mure, sest on ju nii suur tõenäosus, et ei kohta neid vahvaid inimesi enam kunagi. Maailm pole muidugi enam nii suur, kui pimeda eesriide taga, aga ega ta väike ka pole. Mõnda tuttavat eestlastki pole aastaid näinud, rääkimata siis naaberriigi kodanikest. Kaunase reisist ei jäänud nii eredaid inimsuhtelisi mälestusi nagu Vilniusest. Aga nagu ma juba korra mainisin, siis olin ise teine.

Emotsioon nr 4.
Võõrad keeled oleks vaja suhu saada. Pidin kuulama ühe onu leedukeelset mõlinat. Olin veendunud, et ta karjub mu peale, sest ta käed ja jalad käisid nagu võimlejal. Teises keeles õppisin informatiivse lause: "Sveriges mest köpta bil." Ja leedulasele kordasin sõna PUNKER seni, kuni ta aru sai, et see sobib igas olukorras kõike kirjeldama. Ülejäänud välismaalased nautisid juba populaarset eestikeelset TERVISEKS. Aga sellega oli nagunii kindlapeale minek.

Emotsioon nr 5.
Arvasin, et olen vanaks jäänud, arvasin, aga ei. Esialgu tundus, et pole mõtet igal õhtul erinevaid rahvuslikke alkohole sisse ajada ja järgmisel päeval koolitusel väsimusest ja organismi rikkumisest haiseda. Tundsin, et juba hakkan oma tüüpilist viga tegema ja seltskonnast irduma. Õnneks viimasel õhtul ei lastud mul seda teha ja inimesed, kes olid mu jaoks varju jäänud, äkki haarasid oma lummusesse. Tükk aega pole selliselt naerda saanud. Totruse näide nr 1-10. Natuke liiga kanget leedu õlle oli taris tsiviliseeritult juua valge veini klaasist. Natuke liiga palju oli enne manustatud Vana Tallinna, erinevat värvi viinamarja jooke, käärima lastud õuna lürbet ja normaalse promilliga leedu õlle. Ühesõnaga pokaali kallates läks natuke ju maha ka (kallaja polnud mina). Kiirelt vudis päästma kohalik noormees valge mopiga. Tegevuspaigaks suur söökla, tegevusaeg hommikul kell kuus ja tegelasteks kaks naissoost eestlast, üks meessoost leedulane ja sama masti rootslane. Puhastamine iseenesest lihtne ja loogiline. Mopiga ringjate liigutustega maad nühkiv leedulane sundis teisi hüppama õhku, kui ta nendeni jõuab. Vanasti vist mängiti seda hüppenööriga. Ja selliselt siis neli üle kolmekümnest ajaloohuvist pakatuvat inimest oma loogilise mõtlemise kaotasid. See päev nad ka seda enam ei leidnud. Vaatasid aga üksteisele otsa ja kõkutasid. Lasid teineteisel oma haigeid põlvi katsuda ja jälle kõkutasid. Iga mees veel kiitles, kellel suurem põlvetrauma. Sport endiselt aktuaalne. Võrdlesid Eesti ja Rootsi ajalehtede uudised ja loomulikult itsitus käis sinna juurde. Ainuke sama uudis oli köördsilmsest opossumist.

Emotsioon nr 6.
WC ja pesemisjärjekorrad ja pidev paberi puudus. Väga Väga ilus Vilniuse vanalinn ja õitsevad võililled ja suurtes kogustes daaliaid. Mitte just väga range ajagraafik ja jalutamine seismise tempos. Võtmeküsimuseks oli an angry latvian lady. Ta nimelt ei näinud koolitusel kõike positiivset, vaid kiunus negatiivsete üle seni, kuni oma poja järgi kutsus ja kodumaale kihutas.

Emotsioon nr 7.
Inimesel pidid vanaduses veidrused süvenema, siis mina pidin pensionipõlves inimest nähes jooksu panema.

Magus ja igatev valu.