Läbisin oma elu esimese poolmaratoni (21,1 km). Arvan, et olen röömus. Tegelikult tean, et olen. Kuigi see ei ole kuidagi sissekirjutatud mu eluraamatusse, tundus, et saavutasin midagi. Täpselt ei tea, mis see küll on. Kuid tunnuseks on põhjendamatu enesekindluse kasv. Naeratan aeg-ajalt sama totakalt kui armunud peast. Vist.
Jooks polnud päris jalutuskäik. Peale viieteistkümnendat kilomeetrit algas võitlus endaga. Samas ei tahtnud kiirust ka eriti alla alasta, sest polnud suurt midagi lasta. Ainult väikest oli. Proovisin teepeal pakutavaid spordijooke (nendest kleepus suu kokku), vee sai endale kurku tömmatud ja energiat andev geel maitses kui ..... Ma isegi ei tea teist nii vastikut asja. Äkki banaan? Aga mingil hetkel tundus, et lisabuusti sain küll. Samas võis see ka petekas olla.
Valisin endale selgasid, kelle tempos püsida, aga tegin kogu aeg valesid otsuseid, sest peale kilomeetrit paari mu jänes muutis tempot. Tavaliselt valis kõndimise. Aga äkki neid lihtsalt häiris see, et hingeldasin neile täiest kõrist kuklasse. Sõi nende viimasegi energia. Või ahmisin nende viimase hapnikuraasu.
Sisenemine Tallinna munakivisesse vanalinna, mis natuke tõusis (tõenäoliselt laskumisega võrreldes). Ja siis mõtlesin, et oleksin kodus, oleksin käima hakanud. Motikas oli all ja valutas ka igalt poolt. Praeguseks hetkeks täpselt ei mäleta ka. Ainult positiivne on meeles. Ja siis orienteerusin selgade asemel tuttavatele ehitusobjektidele. Füüsiliselt tundisn, et lähenen kodule. Kaarli kirikut nähes arvasin, et mu rööm on vast sama suur kui patusel kristlasel kirikut nähes. Kohe kohe saabub õnnistus. Ma ei tea, kust ma selle raasu võtsin, millega mu suured ja rasked vesipõlvesed jalad vudima hakkasid. Möödusin veel kümnetest inimestest enne lõppu. Ja kõik.
Sain oma medali ning katkusin jooksutossud jalast. Nii palju ville ühes kohas polnud mu silmad varem seletanud. Kui huvitav, seda valu ma ei mäletanud sörkimise ajal.
Hakkama sain.
No comments:
Post a Comment