Saaga algas kolm aastat tagasi. Alustasin oma jooksjakarjääri. Lühikest maad vabaaja tennistega, mis kaalusid tonne. Kui olin pool aastat järjepidevalt sörkinud, siis arvasin, et võin ennast premeerida jooksmiseks mõeldud jalatsitega. Ostsin nunnud valged kanda toetavad asfaldil kasutamiseks planeeritud papud. Suurendasin poole võrra oma treeningmaad ja sealt mu hädad alguse said. Parem jalg sai suuri ville talla alla. Aasta (!!!!!) kannatasin ja siis viskasin oma niked süüdistades nurka ja tõin poest allahinnatud adid. Spetsiaalsed jooksukad. Lisasin veel kolm kilomeetrit oma tavapärasele ringile. Höörumine ei lõppenud. Vesivillist sai verivill, mille alla kasvas hull nahapaksend, mis oli ka tavakõndides hell. Seda hooaega alustasin aprillis uue põlvkonna nikedega. Hakkasin tegema kaks ringi traditsioonilise ühe asemel. Pidin tunnistama, et viga on mu jalas. Kolm ei saa olla kokkusattumus ega juhus. Seega siis arsti juurde, et oma tallast skänn lasta teha.
See oli huvitav kogemus. Mulle näidati arvutimonitoril pilti, mis pidi mu vigast tallaalust kujutama. Kuskil miski olevat mu deformeerunud luu ja seda saavat parandada espessiaale taldadega. Eks lasingi need endale teha (miljoni krooni eest), aga onu polnud veel rahul. Tahtis mu puusi näha (erineval kõrgusel), lasi pluuse üles tõsta ja avastas, et ühe poole selja lihased tugevamad kui teise poole jagu. Ja lõpuks, paremas põlves põletik ja vedelik sees. Vajaks pikka aega külmaravi ja puhkust. Seda teadmist mul küll täna vaja ei olnud.
Viimane arst, mida ma külastan.
No comments:
Post a Comment