Minu vaimustus inimese vastu kasvab iga päevaga. Olen näinud, lugenud, kuulnud paljudest edukatest tulemustest, mida inimesed on saavutanud. Milline võim ja tahtejõud on pandud inimese sisse. Kunagi üks mu tänaseks kuulsaks saanud klassivend ütles füüsikaõpetajale, et looduses eksisteeriv kõige suurem jõud on tahtejõud. Aga hetkeks olen veendunud, et noormehel oli selline elutarkus juba nii varakult teada. Selleks just tema kuulsaks saigi. Vaatan imetlusega iga teeääres jooksjat (tahtejõud) ja jalgratturit (tahtejõud). Spordisaadetes olen lummatud sellest eelnevast treeningust, mis tehakse kasvõi selle nimel, et võistlustele pääseda (tahtejõud). Võtan kätte hea raamatu ja saan aru, milline osavus seda kirjutada (tahtejõud). Inimene, kes kaugel kaugel aitab teisi (tahtejõud). Inimene on imeline. Millal mina inimeseks saan? Kus tahtejõudu müüakse? Selle valemi lahendades vast saan inimneste hulka.
Haruki Murakami "What I talk about when I talk about running" - ehe näide mu eelnevast jutust. Jooksis järjest sada kilomeetrit, iga aasta üks maraton (25), treatonid. Kui esimene ebaõnnestus, siis treenis ujumist ja treenis, et siis endale tõestada, et suudab. Milline mees. Lugesin selle raamatu sõna otseses mõttes kapsaks. (Ja veel, tegelikult pole see minu raamatki, aga omanikule köögiviljad tavaliselt on meeldinud.)
Kuidas ta suhtus romaanide kirjutamisse. Aga nagu ta ise ütles, oma olemuselt on ta pikkamaa jooksja.
Murakami saavutused ja selle kirjapanek mõjutas mind suurelt. Sain järjekordselt aru kui tähtis on endale sihtide seadmine ja nende poole püüdlemine. Välised asjad on ainult taustajõuks. Jooksmise puhul pole oluline aeg, pikkus ega see kuidas teised sind näevad, vaid valu, mida ületad.
Ma pole viimasel ajal halbade raamatute küüsi langenud.
"... fugu fish, the tastiest part is the portion near the poison."
" ... an unhealthy soul requires a healthy body."
No comments:
Post a Comment