Mulle tehti üks huvitav ja vaheldust pakkuv tööline ettepanek. Nagu aeglasele eestlasele kohane, võtsin mõtlemiseks aja. Ma vist kardan spontaansust ja tahan plussid ja miinused kirja panna. Peale kõike muud tahan ka enne välja uurida oma võimekuse uue ülesande täitmise seisukohalt. Seega võtsin endale raamatukogust teise "...minu" raamatu ja asusin algtõdede juude. Ja seal järk-järgult raskema relvastuse manu.
Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome" oli kindlasti informatiivsem Hispaania kohta käivast teosest. Vaatenurk oli vastuvõetavam. Aga ikkagi ei meeldinud mulle üldistused. Ma poleks sugugi rahul, kui ütleksin mõne lause vööramaalasele ja ta tõlgendaks seda tüüpilise eestlase väljenduslaadi või mis veel hullem, meelelaadi osaks. Kirjutaja Soome hõlmas Jyväskylat. Varem teadsin, et selles linnas toimub miski autoralli, kus paljud mu tuttavad on käinud suurt kiirust pealt vaatamas. Peale selle midagi. Polnud kunagi isegi mõelnud selle linna eksisteerimise üle. Nüüd tean veel, et linnas asuvad tervisespordi rajatised ja metsikud pargid. Talvel on külmem kui meil ja kunst oma skulptuuridega on au sees.
Meeldisid ka isiklikud lood sõnavara õppimisest, prügisorteerimisest ja vestlusteemade valikust. Aga see ei läinud enam mu studeerimise arvele. Pigem kroonikalik uudishimu eduka eestlaste elamusest Soome ülikoolis õppejõuna. Endas kasvas taas kalevi all olnud seiklushimu. Juba kujutasin ennast ette Fiatiga mägistel ja jäistel teedel, kultuurierinevustest tingitud piinlikes olukordades ja mõnkord igatsusega kodu poole vaatamas.
Mis ma siis õppisin? Toitude nimesid: lanttulaatikko, porkkanalaatikko, perunalaatikko, munkki. Alvar Aalto on teinud kohaliku ülikooli. Ja kindlasti meelelaadi:
"Lehmadega on soomlastel oma eriline suhe. Esiteks, kuhu vähegi võimalik, sinna pannakse lehm kui kunstiteos üles. ... Lehmi kasutatakse ka reklaamides ja neist kirjutatakse raamatuid. Ja oma autosid kutsuvad soomlased ka vahel hellitavalt plekilehmadeks."
Tegelikult läheks mõnel sügisel Kesk-Soome küll.
No comments:
Post a Comment